Praegused rongisõidu üle virisejad tunduvad hellikud, kirjutab Postimehe arvamusportaalis pensionär Marta Mäe, kes hakkas rongiga sõitma 1947. aastal.
Marta Mäe: staažika rongisõitja kogemus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen üle 80 aasta vana, aga seni Alzheimerist puutumata, seepärast mäletan veel hästi 1940. aastate teist poolt ja 1950. aastaid. 1947. aastal asusin Tallinnas koolis käima. Sõita tuli rongiga, mis koosnes loomavaguneist, millel olid seinte ääres istmed. Esimesed rongile sisenejatest need vallutasidki, ülejäänud ehk enamik seisid püsti. Mäletan, et koju tagasi sõites seisin kuni Kaarli jaamani (väike paik teispool Viljandit). Siiski, vahel õnnestus ka võikastile, mis oli kohvri aseaine, ja harva sõidu jooksul ka pingi peale istuda. Ja siis tuli jaamast veel kaheksa kilomeetrit jala koju minna.
Tagasisõit Tallinna oli veelgi keerulisem. Et üldse rongi peale saada, s.t kõigepealt pilet osta, tuli esitada komandeeringutõend. Selle ma sain tänu ema sõbrannale, kes töötas Karksi-Nuia alevivalitsuses. Kui aga aus olla, siis mis komandeering võis olla 16-aastasel plikal, aga paber kannatab kõik! Ja vahel läks ka nii, kuigi olin tolle aja kohta pikk (168 cm) ja tubli trügija, et tuli sõita tamburis ja paar korda – kuigi olime kahekesi ja veidi hirmul – sõdurite vagunis, kus õnneks oli rahulik seltskond.
Esimestel aastatel tuli kodus käia tihedamini, kaks kuni kolm korda kuus, et pesta riideid ja tuua leiba ning muid toiduaineid, sest kehtis veel kaardisüsteem ja ega pärast selle kaotamist poes toiduaineid eriti polnud. Ka hilisemas elus tuli tihti rongiga Tallinnas käia, mõnikord sai istuma, vahel tuli ka seista, aga eriti ei virisetud, vaid nenditi, et vene värk, mis teha. Leningrad-Tallinna rongiga kaasnes veel vänge hais, mida hiljem Minski rongis polnud, sest see lähtus Tallinnast.
Kõige eelöeldu taustal tunduvad praegused virisejad hellikud. Jah, seista on tüütu, ei saa sülearvutit vaadata! Ei saa ka lugeda, millest on küll kahju. Jah, muidugi, haiged inimesed peaks istuda saama. Kui aga lehest lugeda või televiisorist vaadata, on tegemist inimeste hirmutamise ja lausa surmahädaga!
Viibisin 8. jaanuaril Tartus käenärvide operatsioonil ja läksin järgmisel päeval rongile. Lootsin, et ehk saan heade inimeste abiga ikka istuma, sest olin suvel puusaoperatsiooni läbi teinud. Nende hirmutamislugude kiuste olin üsna rahulik. Ja ennäe, minu vahes, kus 10 istekohta, oli peale minu veel kolm kohta hõivatud, aga kuus vabad ja veel üks vabanes juba esimeses peatuses. Ka järgmine vagun polnud tihedasti täidetud, nagu ma maha minnes märkasin.
Teenindati eeskujulikult: selges eesti keeles teadustati mitu korda järgmise jaama nime ning sama nimega silt säras punaselt vahekäigus. Vagunite vahel tablool oli ära toodud jaamade nimestik Tartu ja Tallinna vahel, sõidukiirus ja välistemperatuur. Sõiduraha kasseerija selgitas, kuidas töötab ukse avamise nupp jne.
Arvan, et reedel ja laupäeval oli kindlasti rohkem reisijaid, aga sellist hirmsat hädakisa pole küll tarvis teha. Kindlasti olukord paraneb, aga seni ärge nii lapsikult virisege!