Jüri Ginter: kool on kogukonna süda

Jüri Ginter Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Kõige suurem mõju õpilaste õppeedukusele on lapsevanemate ja kooli koostööl, mitte aga headel õpetajatel, nüüdisaegsetel õppevahenditel, aktiivõppe meetoditel vms, kirjutab sotsioloog Jüri Ginter Õpetajate Lehes.

Ikka veel on meil levinud hoiak, et lapsevanema põhiline ülesanne on leida oma lapsele parim kool ja sellega on tema ülesanne nagu käoemalgi täidetud. Usutakse, et edaspidi vastutab lapse eest juba kool ja lapsevanem ei pea vajalikuks ega tohigi vahele segada.

Ka põhiseaduses ette nähtud õigust – laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel – tõlgendatakse õigusena valida kooli, kuhu oma laps panna. Samas usutakse koolides, et nende peamine ülesanne on samuti endale sobivad lapsed välja valida. Kool eeldab, et kodus on tehtud kõik vajalik lapse arenguks, ning kui tekib probleeme, siis antakse lapsevanemale mõista, et ta peab lapse kuhugi teise kooli panema. Siin on üks põhjus, miks paljud koolijuhid ei ole huvitatud senisest laiematest õigustest, seda näiteks õigusrikkumise toime pannud õpilase või lapsevanema mõjutamiseks. Seda ei soovita teha ja nii jääbki täitumata lapsevanemate lootus, et kool vastutab nende lapse arengu eest ja tahab teda kasvatada-õpetada.

Valikuvõimalusi on veelgi: lapsevanematele on antud ka õigus valida lapsele näiteks erakool, kui tavakool ei sobi. See tähendab, et lisaks õppemaksule tuleb lapsevanemal maksta kooli sihtasutustele ujula kasutamise ja muu sellise eest. Koolijuhid väidavad, et neile ongi vaja vaid rohkem raha ja siis on kõik korras. Ja lapsevanemad maksavad.

Õigus, mida ei kasutata

Tegelikult tähendab rahvusvahelistes dokumentideski fikseeritud säte – laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel – hoopis lapsevanema õigust otsustada selle üle, mida ja kuidas tema lapsele koolis õpetatakse, missugune on õppekava, kooli kodukord jms. Kui sageli aga on meie lapsevanematele võimaldatud seda põhiseaduslikku õigust kasutada ning õppekava ja kodukorra koostamisel osaleda?

Võib-olla polegi sellist õigust vaja, kui seda ei kasutata? Paraku näitavad uuringud, et kõige suurem mõju õpilaste õppeedukusele on lapsevanemate ja kooli koostööl, mitte aga headel õpetajatel, nüüdisaegsetel õppevahenditel, aktiivõppe meetoditel vms. Õpilasele on oluline, et lähedased inimesed oleksid tema arengust huvitatud ja teeksid selle nimel koostööd. Sellise koostöö üks vorm võiks olla perevestlused enne lapse kooli õppima asumist. Järgmised arenguvestlused tulevad siis, kui tehakse õpingutest vahekokkuvõtted, et seada uusi eesmärke edasiseks. Hea alguse koolides ja lasteaedades on lapsevanemaid kaasatud abiõpetajatena ja muul moel. Osas koolides kuulavad õpetajad ja lapsevanemad ühiselt loenguid, peavad omavahel nõu, koostavad ühiselt õppe- ja arengukava, korrastavad üheskoos mänguväljakuid jne. Koostöövõimalusi on palju.

Teadmised on ühisvara

Õpetaja roll on muutunud koostööpõhisemaks, sest õpilane teab praegu mõndagi paremini kui tema õpetaja. Aga see ei ole probleem, see on hoopis tore. Ainult et õpetajad ja lapsevanemad peavad endale teadvustama seda paratamatust ja loobuma taotlusest, et õpetaja teaks ja oskaks kõike. Seda peab arvestama ka õpetajakoolitus ning õpetajate ametijuhendid. Õpetaja peab oskama tegutseda olukorras, kus ta ei tea, mis allikatest ja millist teavet omavad tema õpilased. Ta ei saa enam tundi planeerida ilma õpilaste teadmisi arvestamata. Õpetaja ülesanne ei ole enam oma teadmisi esitada ja oskusi demonstreerida, vaid pigem õpilaste teadmisi ja oskusi korrastada ja seostada.

Kogukonnaga tihedamalt seotud õpetaja, kes oli varem ainult oma õpilaste aineõpetaja, muutub kogukonna õpetajaks. Kooli jõuab ju info nii antud kogukonnast kui ka kogu maailmast. Seda infot koguvad nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Niimoodi töötavad kooliõpetajad peaksid osalema küla/valla/linna arengukava koostamisel ning kogukonna aktiiv peaks lööma kaasa kooli arengu- ja õppekava koostamisel. Kooli võistlused peaksid olema kogu kogukonna võistlused. Koolimaja ja muud rajatised peaksid olema kogukonna kasutada, loomulikult tingimusel, et tagatakse nende korrasolek.

Hea koostöö kogukonnaga on vajalik ka õigusrikkumiste ennetamiseks ning nn riskiperede toetamiseks. Klassijuhatajal on väga keeruline suhelda 36 linna või valla lastekaitsetöötajatega, kui klassis on lapsi 36 omavalitsusest, nagu mõnes suures koolis vahel on. Lastekaitsetöötajal ja piirkonna politseikonstaablil on raske suhelda saja kooliga, kus õpib tema piirkonnast pärit lapsi. Samas toimib kooliga tihedalt seotud kogukond väga hästi nn sotsiaalse kontrollina: lapsevanemad, inimesed tänaval, kauplustes, puhkeasutustes peavad täiesti loomulikuks jälgida, kuidas noored käituvad. Nad kutsuvad neid vajadusel korrale, informeerivad nende vanemaid.

Kool teeb ka kiriku tööd

21. sajandit iseloomustab kiriku ja perekonna osakaalu vähenemine inimese arengus. Eesti on selles osas maailmas «esirinnas», meil on kõige väiksem kiriku mõju ja kõige rohkem lapsi on sündinud ja kasvanud väljaspool abielu. Kuna kiriku ja perekonna roll on vähenenud, siis on kool lapsele peamine sotsialiseerumise koht. Just koolis peab kasvama temast täisväärtuslik ühiskonna liige. Matemaatika jm ained peavad olema lapse sotsialiseerumise teenistuses, mitte vastupidi, kus nn õppekavavälist tegevust kasutatakse aineõpetamise efektiivsuse tõstmiseks.

Vale on mõtlemine, et õpetaja peab koolis üksinda kõigi probleemidega toime tulema. Õpetaja teeb koostööd kolleegide ja ka õpilastega – koolgi on väike kogukond, mis hoiab kokku. Kui õpetaja püüab teha kõike üksinda, siis annab ta õpilastele vale eeskuju, sest elus eeldatakse neilt teistega koostöö tegemise oskust. Õpetaja teeb koostööd ka endast erinevate inimestega, nooremate ja vanematega, mitte üksnes endataolistega. Koostöö endast erinevate inimestega aitab lastelgi omandada nn kogukonnatööd, mis Eesti koolides on veel suhteliselt harva esinev nähtus, kuid vanemad inimesed mäletavad, kuidas see toimis timurluse jms vormis.

Koostöö peab pakkuma häid emotsioone, siis ta edeneb. Paraku on meie haridussüsteem üles ehitatud vigade otsimisele ja mittesobivate õpilaste väljasõelumisele. Me peaksime loobuma numbrilisest hindamisest põhimõttel 5 – vigu pole, 4 – väikesed vead, 3 – palju vigu jne. Tänane hindamissüsteem paneb lapsevanemad kartma iga koolist tulevat kirja või telefonikõnet. Lapsed ja nende vanemad vajavad hoopis teavet, mida nad on juurde õppinud ja mida oleks veel vaja õppida. Samal põhimõttel peaksime andma hinnangu õpetajatele, lapsevanematele, koolidele ja kogukonnale.