Tunne Kelam: kuidas europarlamenti võõrriigi huvides ära kasutada

Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam Foto: Peeter Langovits

Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam (IRL) kirjeldab Postimehe arvamusportaalis Ždanoka näitel, kuidas saab saadik esindada Brüsselis mitte Euroopa Liidu liikmesriigi, vaid Kremli huve.

Lätist valitud saadiku Tatjana Ždanoka kümme Euroopa Parlamendis veedetud aastat on mõtlemapanev näide, kuidas Läti saadik esindab oma praktilises tegevuses mitte niivõrd Euroopa Liidu liikmesriigi, kuivõrd Kremli huve Euroopas. 

Teatavasti toetas Ždanoka augustis 1991 Läti Ülemmnõukogu kommunistliku fraktsiooni liikmena Gorbatšovi vastast mässu ning oli vastu Läti iseseisvumisele.  Sellise tegevuse eest kuulutati Läti kompartei põhiseadust õõnestavaks ning Ždanoka koos mitmete teiste kompartei juhtidega jäeti ilma õigusest kandideerida parlamenti.  Just enne esimesi Euroopa Parlamendi valimisi aastal 2004 saavutas järjekindel daam Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus oma õiguste ennistamise ning osutus valituks. 

Tatjana Ždanoka tegevuse põhiosa näikse olevat seotud Euroopas elunevate Vene kaasmaalaste organiseerimisega, ta on üks nende juhte. Ždanoka korraldab iga aasta tihedas koostöös Vene Föderatsiooni diplomaatidega ja teiste ametiisikutega Vene kaasmaalaste kokkutulekuid Brüsselis, kasutades selleks ka Europa Parlamendi ruume.  2007. aprilli pronksöö ajal Tallinnas toetas ta aktiivselt valitsusevastaseid mässulisi, külastades Eestit ning vahendades Öise Vahtkonna esinemisi Brüsselis ja Strasbourgis. Suutmata vältida Eestit toetava resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendis mais 2007, esitas Ždanoka teksti parandusi, mis võinuksid vastuvõtmise korral resolutsiooni sisu nullida.

Pärast seda kui Vene Föderatsioon ebaõnnestus aastal 2004 oma katsetes takistada Balti riikide astumist NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, on Kremli jaoks eriti tähtis jätkata uute Ida-Euroopa liikmesriikide maine ja usaldusväärsuse kahjustamist. Kõige ideaalsem vahend selleks on nendest riikidest valitud Kremli-meelsed saadikud. Seni on see õnnestunud Läti puhul.

Tatjana Ždanoka viimaseks «töövõiduks» on näitus, mis üritab näidata Lätit ja teisi Balti riike natsi -sõbralikena ja Vene-vastastena. Näitus keelustati parlamendi kvestorite poolt kui pahatahtlik ja põhjendamata propaganda, kuid Ždanoka näitab ja reklaamib seda tema roheliste fraktsiooni ruumides, mida külastas ka Euroopa Parlamendi sotsialistist asepresident Martinez. Viimane esines seejärel Eestit kritiseeriva avaldusega.

Selle viimase näite varal peaks olema selge, et Kremli praeguste valitsejate püüdlused nõrgestada Lääne partnerite usaldust ja toetust Balti riikidele jätkuvad. Kui peaks õnnestuma Balti riikide mainet tugevalt kahjustada, siis on Venemaal hõlpsam üritada Eesti, Läti ja Leedu vastaseid poliitilisi provokatsioone ja nende siseasjadesse jõuga sekkumist.

Antud taustal on eriti oluline, et maikuu Euroopa Parlamendi valimistel ei saaks Tatjana Ždanoka ning tema Moskva toetajad endale täiendust Eestist. Edgar Savisaare välja kuulutatud siht – viia esimene venelane Eestist Euroopa Parlamenti – on signaal selles suunas. IRL ei tee Eesti asja ajamisel vahet rahvuste, küll aga isikute vahel. Tubli mitte-eestlane võib Eestit väga edukalt ja väärikalt esindada, nagu seda tehakse spordis. Kuid Keskerakonna eelistused Mihhail Stalnuhhini ning Yana Toomi näol on selgelt Eesti huvisid eiravad. Sellised inimesed ei esindaks tegelikkuses mitte siinset Eestile lojaalsete mitte-eestlaste enamust, vaid järjest kahanevat nõukogude-meelset vähemust, kelle nostalgiat kadunud impeeriumi järele hakataks Euroopa areenil meelevaldselt omistama kõigile venekeelsetele elanikele.