Henrik Roonemaa: hakkame rohkem maksma

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Mina olen oma peres see inimene, kelle ülesandeks on arvuteid remontida. Vanasti tähendas mu kohustus ka seda, et pidin mõnikord autorooli hüppama ja teise linna sõitma või pidid mu vanemad jupp aega ootama, kuni ma läbi tulen ja mingi väikse asja ära lahendan, aga ammu enam ei pea.

Juba aastaid tagasi avastasin ma teenuse LogMeIn, mis võimaldab hoolealustes arvutites toimetada üle interneti. LogMeIn on seega minu jaoks suur ajasäästja. Teisipäeval teatasid nad, et nende tasuta teenus kaob ära ja edaspidi tuleb maksma hakata. Kohe päris palju maksma, minu viie hooldusaluse arvuti puhul ligi 200 eurot aastas.

Nad pole ainsad. Kas olete tähele pannud, et märkamatult on tasulised netiteenused meie igapäevaellu hiilinud? Kes oleks interneti romantismiperioodil seda uskunud, aga praegu võin iga kuu kokku liita vaata et kolmekohalise summa eurosid, mille ma netiteenustele kulutan. Spotify, Evernote, Drop­box, The New York Times, muusika- ja filmifailide ning e-raamatute ostud ja nii edasi ja nii edasi. Vanasti oleks seda kõike pakutud tasuta või oleks seda saanud piraatida, aga enam mitte. Nüüd ma maksan.

Ma olen tegelikult nõus nende asjade eest maksma, oleksin ka LogMeIni eest. Tasuliste asjade puhul taandub internetis kõik küsimusele, mis see mulle väärt on.

LogMeIn on mulle väärt mitte teise linna sõitmist või mitte töölt ära jooksmist. Ta hoiab mulle otseselt raha kokku. Ever­note sisaldab praktiliselt kõiki mu töö ja eraelu alaseid märkmeid, ma ei saaks ilma selleta midagi teha. Samuti ei kujutaks ma oma elu enam ette ilma Dropboxita. Spotify hoiab mulle iga kuu kokku tundide kaupa netis surfamist ja kusagilt muusika otsimist, seega ma olen nõus selle eest maksma. «Nice to have»-asjade eest ei maksta, vajalike asjade eest aga hea meelega.

Asi on läinud lausa niikaugele, et mõnikord hakkavad inimesed nõudma, et nad saaksid tasuta asja eest maksta. Näiteks tahvelarvutite ja telefonide jaoks mõeldud mängudesse on tekkinud kohutav mood, et mäng ise on nii-öelda tasuta, aga mingil hetkel muutub seal edasi jõudmine pea võimatuks, kui sa ei osta oma tegelasele uut mõõka või autole uut mootorit. Päris raha eest muidugi. Paljud nõuavad nüüd, et küsigu parem mängu eest korralik summa raha, aga ärgu piinaku meid oma mikromaksetega.

USA tehnoloogiaguru Om Malik ütles kord, et inimesed on nõus netis maksma selle eest, mis aitab neil oma elu paremini elada. LogMeIn ja need muud teenused aitavad mul paremini elada, Facebook näiteks mitte. Facebook aitab halvemini elada. Sama probleem on paljudel uudisteportaalidel, nad ei aita mul elada paremini, vaid halvemini. Kes tahaks selle eest maksta.

See on hea, et inimestel on tekkimas harjumus internetis asjade eest maksta, eriti väikeriigi kontekstis. Muidugi jääb veel kauaks ajaks kauboisid, kes kusagil kommentaarides teatavad, et nemad pole kunagi paksule maksu maksnud ega kavatse nüüdki hakata seda tegema ja et internetis peab kõik tasuta olema, sest see on inimõigus jne.

Kui maksmise harjumus veel natuke laiemalt levib, annab see ka paljudele Eesti firmadele ja autoritele võimaluse oma loomingu eest vääriliselt tasutud saada. Asi pole ju selles, et inimestel poleks raha mõne plaadi või e-raamatu või artikli eest maksta, asi on harjumuses.

LogMeIni eest ma muide ikkagi ei maksa, sest mitu teist firmat pakub sama asja endiselt tasuta ja 200 eurot aastas on liiga suur summa. Oleks nad 25 küsinud, oleksin rahakoti kohe lahti teinud.