Välispoliitika ekspert Hannes Hanso kirjutab, et Euroopa peab õppima maailma stabiilsuse eest suuremat vastutust võtma. Kesk-Aafrika rahuvalves osalemine on märk sellest, et me mõistame vajadust panustada omaenese julgeolekusse.
Hannes Hanso: eesmärk peab olema leida lahendus
24. jaanuar 2014, 12:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Debatt Kesk-Aafrika operatsioonis osalemise üle on Eesti jaoks mitmeski mõttes uue ajastu algus. Ühiskonna teadlikkus sõjalistest sekkumistest välismaal, eriti Euroopast väljaspool, on aastatega selgelt suurenenud. Ka kaitsevägi on muutunud maailmastandardile vastavaks, professionaalseks organisatsiooniks, mis suudab vajadusel kiiresti reageerida ning riigikogu antud ülesandeid ellu viia.
Täna toimub nendes küsimustes reaalne arutelu ning seisukohtade esitamine, see näitab, et ühiskondlik küpsus on suurem kui varem. Mäletan, kuidas 2003. aastal tuli Londonis Iraagi sõja vastu tänavale protesteerima üle miljoni inimese, Briti parlament oli erimeelsustest ja pingetest lõhkemas. Meil koputati need otsused ilma mingi erilise jututa vaikselt ära, keegi ei küsinud midagi. Kui suured liitlased ees läksid, siis me lihtsalt läksime järele. Lihtsustatud argumenti, et me teeme midagi liitlasssuhete pärast, tuleb nüüd täiendada muude eesmärkide defineerimisega.
Sõjalistes operatsioonides osalemine lihtsalt osalemise pärast on mõttetu. Eesmärk peab ennekõike olema ikka probleemse olukorra lahendamine. Praegune olukord Kesk-Aafrika Vabariiki sõjaväe saatmisel erineb nii Iraagi sõjas kui ka Afganistani operatsioonides osalemisest ühe väga olulise aspekti poolest – meil on reaalne valik, kas minna või mitte minna. Pakun, et Iraagi ja Afganistani puhul meil sellist valikut polnud. Retoorilisi põhjendusi sekkumiseks leiti arvukalt (Saddami massihävitusrelvad, terrorismi väljajuurimine, Talibani likvideerimine, narkovastane sõda jne), kuid eesmärgid, mis toona seati, ei ole täitunud.
Iraagis on julgeolekuolukord sama halb kui sõjategevuse tippaegadel, ekstremistid/džihadistid on teinud comeback’i, Bagdadi valitsust juhitakse sisuliselt Teheranist ning riik ähvardab laiali laguneda. Afganistanist pole Taliban kuhugi kadunud ning riik on meie vägede silme all muutunud täiemahuliseks narkoriigiks.
Nagu nägime oma Afganistani tõlgi kaasuse puhul, ei ole kellelgi isu ka inimeste olukorra eest pärast vägede lahkumist vastutust võtta. See, mis saab pärast sõjameeste kohalkäimist, peaks olema debati osa juba esimestest aruteludest peale. Eesti ei täida praegu ligilähedaseltki ELi soovitusi arenguabi andmise ulatuse kohta. Me peame õppima neid teemasid vaatama terviklikult, mitte osadeks jagatuna. Konfliktide puhkemise tõenäosus on kõige suurem vaestes või väga vaestes riikides.
Kesk-Aafrikas rahuvalvajatena kohalolemine ei ole kaugeltki nii vastuoluline kui meie mõned varasemad sammud, seda eriti Euroopa Liidu üldise konsensuse taustal. Võrdleksin seda plaani Balkani piirkonna sõjajärgse rahuvalvega, kus samuti osalesime. Kesk-Aafrika Vabariiki ei minda demokraatiat viima ja kurja diktaatorit kukutama, vaid rahu tagama.
Tõenäosus, et olukorda saab välise sekkumise toel normaliseerida, on suur. Paar päeva tagasi valiti riigis üleminekuperioodi president – esimene naispresident riigis. Ta on lubanud moslemite ja kristliku elanikkonna vastandamise lõpetada. ÜRO ja rahvusvahelised toetajad on toiduturvalisuse garanteerimiseks ja epideemiate ärahoidmiseks lubanud kokku 496 miljonit dollarit.
Keegi ei soovi näha järjekordse, pikaajaliselt vinduva ning sisekonfliktist räsitud nn failed state riigi teket Aafrikas. Somaalia, Mali, Liibüa ja mõnevõrra ka Nigeeria on näited sellest, kuidas riikliku keskvõimu nõrgenedes tekib vaakum, mille täidavad religioosselt äärmuslikud, sagedasti läänevaenulikud või kuritegelikud jõud.
Peame siinpool Atlandit nii või teisiti õppima olukorra ja stabiilsuse eest ise rohkem vastutama, ehkki paljudele ei ole see reaalsus veel kohale jõudnud. USA on president Barack Obama administratsiooni perioodil suunanud tähelepanu fookuse Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale, kärbib kaitsekulutusi ning saadetud on terve hulk selgeid signaale, et pole mõtet toetada riike, kes ise oma julgeoleku eest maksta ei soovi. Paistab, et hetkel ei saa USA-le kui n-ö globaalsele politseinikule panustada.
Kui me Euroopas ka ise konfliktipiirkondades osalemisest hoidume, kuigi selleks on selge vajadus, siis saadame sõnumi, et ilma USAta me hakkama ei saa. See ei ole õige sõnum. Prantsusmaa sekkumist kollapsi äärele viidud Malis võib pidada õnnestumiseks, tegime õigesti, et selles riigis ka oma panuse andsime.
Kesk-Aafrika temaatika ei tekita ka ÜRO tasandil vastasseisu, vastupidi, ÜRO soovib näha aktiivset tegevust, kohal on ka Aafrika Liidu rahuvalvajad. Rwanda-stiilis genotsiidi ärahoidmine peaks olema kõikide normaalsete riikide iseenesestmõistetav soov. Eesti ekspertiisivõimekus Aafrikas ei ole kaugeltki nii kehv, kui mõned räägivad. Meil on tekkinud arvestatavaid eksperte, kes sealseid olusid hästi tunnevad ja muuhulgas ka vabalt prantsuse keelt räägivad.
Tulevikku silmas pidades peaksime läbi arutama veel ühe sõjaväge ja meie välispoliitikat puudutava teema. Pakun, et Eesti peaks aktiivsemalt panustama ÜRO rahuvalvesse, nii nagu seda teevad meie Skandinaavia naabrid. Mõnede vaatlejate siia-sinna saatmine ei ole piisav. Kui me soovime 2020.–2021. aastal saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, siis oleks mõistlik selle nimel aktiivsust suurendada ja näidata, et meile lähevad korda mitte ainult regionaalsed, vaid ka globaalsed teemad.
Autor on olnud ELi diplomaat ja kaitseuuringute keskuse teadur. Praegu on ta Kuressaare linnapea (SDE).
ELi missioon
Euroopa Liidu sõjaline missioon Kesk-Aafrika Vabariigis
• Eesti valitsus kiitis eile heaks kaitseministeeriumi esitatud eelnõu, mille alusel saaks kaitsevägi kuni 55-liikmelise koosseisuga missioonil osaleda.
• Osalemist kaaluvad tõsiselt ka Leedu, Sloveenia, Soome, Belgia, Poola ja Rootsi.
• Saksamaa ja Itaalia on teatanud, et ei osale sellel missioonil. Suurbritannia on samuti teatanud mitte osalemisest, kuid toetab koos USAga Prantsusmaa operatsiooni logistikaga.
Allikas: PM