Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Kristel Kossar: toit või betoon?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristel Kossar
Kristel Kossar Foto: Erakogu

Mulle tundub, et nii nagu paljudes muudes valdkondadeski, eelistatakse ka Eesti toitlustuses esmalt betooni. Võisteldakse parima asukoha pärast ning kiristatakse hambaid liigkõrgete rendihindade pärast. Aga kuhu jäävad pop-up-restoranid, kioskid, minupärast kasvõi toidukärud?

Pop-up- ehk hetkerestorani saab püsti panna põhimõtteliselt ükskõik kus – tarvis on vaid vajalikku tehnikat, häid kokkasid ja parimat toorainet. Reklaam liigub suust suhu, Facebookis seinalt seinale ning toiduhuviliste massid marsivadki kohale. Laias ilmas on Eesti tipud hetkerestorane pidanud küll: näiteks paari aasta eest tutvustasid Peeter Pihel ja Martin Breuer menukalt Põhjala saarte maitseid Singapuri pop-up-restoranide üritusel Gastrogig, mis tõi gurmaanideni maailma köökide paremiku koos ekstravagantsete maitseelamustega. Kuulus USA tippkokk Anthony Bourdain tutvustab oma toidureisisaadetes alati ka mitmesuguseid hetkerestorane, olgu need püsti pandud kasvõi kaheks päevaks kohaliku kooli võimlas.

Ses valguses näib nutune, et Eesti pealinnas, mis loomingulistest kokkadest ja kokandushuvilistest tulvil, ei kerki ühekski nädalavahetuseks mõnd põnevate maitsetega hetkerestorani.

Tõsi, veidi ilmestavad kohalikku toitlustusmaastikku pealinna ja ümbrusse kerkinud kodurestoranid, nagu hunnitu vaate, loomingulise toidu ja silmapaistvate võõrustajatega MerMer või siis Raplamaal asuva Ööbiku talu pop-up-restoran.

Kasvõi juba seetõttu, et restorani ehitamisele rakenduvad erakordselt karmid nõuded alates toidu käitlemisest kuni ruumide ja töötajate hügieenini, võiks Tallinnas kõne alla tulla veidi lõdvemate reeglitega hetkerestoranid, toidukioskitest rääkimata: praegu saab kesklinnas kioskist osta vaid Usbeki pirukaid, teistes linnajagudes burgerit, pitsat, kohvi ja võileiba. Hiina, India, Tai või Türgi toidu kioskitest, mis muid maailma suurlinnu ilmestavad, võivad pealinlased ja külalised suu puhtaks pühkida.

Eestis puuduvat putkast toiduostmise kultuur, öeldakse. Seda kinnitab ka Tallinna ettevõtlusamet: nende senine praktika on näidanud, et ettevõtjate hulgas pole suurt huvi uute söögi- ja joogikioskite avamiseks, pigem tahavad ärimehed söögi-joogi pakkumist kioskist lõpetada. Linna toel rajatud Kofkini vorstikioskidki rändasid Tallinna tänavatelt kaunis kähku Slovakkiasse.

Samas pole päriselt tõsi, et eestlane tahab ilmtingimata noa-kahvliga ja valge linaga laua taga süüa, sest Vesivärava grillburgeri müügikoha juures lookles viimastel aastatel pikk järjekord ilmast ja aastaajast sõltumata. Küsimus on lihtsalt tootes ja hinnas – kes ütleb, et hea toit topsikus ei leiaks mõnusal päikeselisel suvepäeval Tammsaare pargis ostjat? La Muu jäätis on suvel kärudega igatahes juba tarbijale lähemale tulnud, küll tulevad teised ka.

Tagasi üles