Marianne Paimre.

FOTO: Erakogu

Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi spetsialist ja narkotemaatika kajastusest meedias läinud aastal Soomes doktoritöö kaitsnud Marianne Paimre kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et kuigi narkootikumid on Eestis probleem, siis koolinoorte karistamine ja hirmutamine vaevalt asja paremaks teevad.

Viimasel ajal on Eesti meedias räägitud palju narkootikumidest ja noortest. Eelmise aasta lõpul saime teada, et narkootikumid levivad ka eliitkoolides. «Pealtnägijas» väideti hiljuti, et suurtel diileritel on klientuur nii lai, et nad ei pea enam kodust väljagi tulema – nende asemel äritsevad koolides nüüd noored ise. Lapsed ega ka nende vanemad ei pidanud teadvustama probleemi teravust. Aga probleem olevat tõsine, sest juba mõnikümmend grammi uimastit võib kaasa tuua pika vanglakaristuse ning narkotarbimisega kaasnevad rängad tervisekahjustused. Ühesõnaga, keelatud uimastid on koolides levinud ning noored rikuvad nendega sahkerdades oma elu. Aga nad ise ei taju seda. Ajakirjandus asus aitama avalikkusel probleemi tunnetada. Kuidas seda aga tehti?

Probleemi suureks puhumine ja paanika tekitamine

Probleemist tõsisemat mulje jätmiseks kasutati hirmutavaid näiteid. Kui «Pealtnägijas» viitas politsei karmidele karistustele (näiteks 15 grammi narkootikumi eest kuueks aastaks vangi), siis lastepsühhiaater tõi esile, et kanepitarbimine põhjustab psühhoosi ja isegi skisofreeniat. Arvan küll, et viimaseid näiteid noored eriti tõsiselt ei võta. Näevad nad ju oma silmaga, kuidas suurema osa kanepisõpradega ei juhtu midagi erilist. Liiatigi olen kindel, et enamus Eesti skisofreenikutest pole kanepit näinudki. Proportsioonitult karmid karistused mõnekümne grammi narkoaine omamise või käitlemise eest panevad aga pigem mõtlema, et midagi on viltu meie õigussüsteemis.

«Pealtnägijast» käis läbi väide, et probleem on tõsisem kui kunagi varem. Samas ütles politsei narkotalituse juht, et ei saa hinnata, kas alaealisi narkodiilereid on varasemaga võrreldes rohkem või vähem, sest lapsdiileritele hakati tähelepanu pöörama politsei poolt alles hiljuti. Tegemist võis olla ajakirjaniku sooviga näidata rahvale, et probleem on tõsisem kui varem. Näiteks viimane ESPAD uuring peegeldas narkohuvi mõningast vaibumist koolinoorte hulgas.

Probleemi suurendamiseks manipuleeriti statistikaga. Näiteks rõhutati, et kolme aastaga on Eestis kinni peetud 138 alaealist kahtlustatavat, mis on neli klassitäit noori. Kahtlemata tuleb kolme aasta peale number suurem. Samas ühe aasta lõikes teeb see vaid 46, mida terve Eesti kohta polegi vast palju. Oleneb millega võrrelda. Ent võrdlust muude maadega loos esitatud ei olnud.

Infoallikana oli kasutatud «Pealnägijas» edevat koolipoissi, kelle jutt narkootikumidest võis tõene olla, aga võis ka mitte. Vastukaaluks oleks võinud esitada mõned küsimused ka mõnele korralikule õpilasele. Ilmselt oleksime saanud teada, et suurt hulka koolilapsi narkootikumid siiski eriti ei huvita. Aga see ei läinud ilmselt kokku saate eesmärgiga jätta mulje, et narkoprobleem on tõesti terav.

Noortes potentsiaalsete kriminaalide nägemine ja nende teadlikkuse alahindamine

Politsei üritas jätta muljet, et kus iganes on noored koos, seal on kindlasti ka narkootikumid. Näiteks rääkis politseinik «Pealtnägijas»: 20 noort seal, 30 seal ja 10 seal. Kaks-kolm jõlgub ees ja ülejäänud longivad järgi. Mis see põhjus on, miks nad seal on? No miks lapsed käivad seal (kaubanduskeskustes) ja mida nad teevad? Tahes-tahtmata kui nad longivad ja hulguvad ringi, siis neil tekivadki mingid mõtted ja hakkavad mingit jama korraldama.

Ilmne on, et noored võivad ju ka niisama linnapeal lonkida ja kampadesse koguneda. Nende ennatlik kahtlustamine ja süüdistamine tekitab pigem tõrksat meelt korravalvurite suhtes.

Kõne all olnud lood lähtusid justkui eeldusest, et vastukaaluks politseinikele (ja end teemaga kurssi viinud ajakirjanikele) on Eesti noored ning isegi nende vanemad väga rumalad. See peegeldus näiteks ajakirjaniku poolses keelekasutuses: Enamus kommentaatoritest ei saanud probleemi teravikust ilmselt aru … /---/ Paraku on see üldlevinud väärarusaam ka laste endi seas … (Pealtnägija 15.01.2014). Et lapsed, nende vanemad ja avalikkus saaks aru … (vt Postimees 8.01.2014).

Lugedes hiljuti Postimehest (20.01.2014), et isegi USA president ei näe kanepi tarbimises suurt ohtu tervisele ning on väljendanud isegi poolehoidu kanepi legaliseerimisse, tekib küsimus, et kas ka tema on millestki valesti aru saanud?

Vana probleemi «avastamine» politsei survel?

Ühe üliõpilase arvamusest (Postimees 13.01.2014) tuli välja, et lapsdiilerite näol on tegemist küllaltki vana probleemiga, mille meedia millegi pärast alles praegu avastas. Sellel, miks ajakirjandus probleemi praegu «avastas» võib olla mitmeid põhjuseid. Näiteks sügisene intsident ühes Tallinna eliitkoolis, kus politsei viis jaoskonda 10 õpilast ja kellest neli oligi kanepit kasutanud oli loonud soodsa pinnase probleemi pikemaks käsitluseks. Võib ka olla nii, et politsei oli ajakirjandusele probleemi ette söötnud ning ajakirjanik tajus materjalis müüvat teemat.

Kindlasti on lapsdiilerite vahelevõtmine miski, millest tuleb esile see, et meie politsei tegutseb. Teda ei jäta ignorantseks laste saatus, vaid ta sekkub jõuliselt koolide argiellu viies kaasa kahtlasi õpilasi. Tundub, et kooliõpilastest narkotarvitajate ja diilerite kahjutuks tegemine on töölõik, mis politseil tõesti edeneb. Rahvusvahelisel narkokaubandusel on aga tunduvalt keerulisem silma peal hoida. Ega Lõuna-Ameerika narkokartellid (vt nt Õhtuleht 20.01.2014) vali Eestit oma transiitmaaks ilma asjata.

Kokkuvõtteks arvan, et narkootikumid on Eestis probleem küll. Ent koolinoorte karistamine ja hirmutamine vaevalt asja paremaks teevad. Biheivioristid on seisukohal, et inimese käitumise muutmiseks on vaja hoopis positiivseid stiimuleid.