Juhtkiri: uks keerati lukust lahti, kuid link tuleb ise leida

Erakonnaseaduse muudatused teevad uute erakondade loomise küll lihtsamaks, kuid suurde poliitikasse tulles ja valimistel kandideerides tuleb seniste parlamendierakondadega võistelda endiselt ebavõrdsetel alustel.

Rahvakogu ettepanekule muuta poliitiline maastik avatumaks tuli riigikogu vastu vaid teatud määral: koputajale avati uks, kuid sooje tervitussõnu uued tulijad lävel siiski ei kuule. See ei ole tingimata halb – nõuab ka uutelt erakondadelt eelkõige püsivuse ja järjepidevuse tõestamist –, kuid ometi peegeldub selles ka praeguste parlamendierakondade enesekaitse.

Et mõista, millise tähendusega tehtud seadusemuudatused on, tuleks heita pilk põhjustele, mis kutsusid ellu Rahvakogu, ja sellega koos ka erakonnaseaduse ajaloole.

Demokraatlikus riigis toimub poliitiline protsess tavaliselt nii, et inimesed, kes ei ole rahul sellega, kuidas asju otsustatakse, panevad pead kokku, loovad erakonna ja püüavad saada valimistel piisavalt hea tulemuse, et sellele toetudes riigielu teistmoodi korraldama hakata. Eestis aga oli tekkinud olukord, kus erakonna loomine, kandideerimine ja hea valimistulemuse puhul asjade seisu muutma hakkamine oli kujunenud väga keeruliseks.

Sel oli kaks peamist põhjust: erakonna loomiseks nõutavate liikmete arv ja erakondadele antav suur rahaline toetus võrreldes nendega, kes valimiskünnist ei ületanud. Seetõttu võistlesid väikesed erakonnad juba riigikogus olevate erakondadega äärmiselt ebavõrdsetel tingimustel.

Oleks väär arvata, et parlamendierakonnad oleksid seadnud need tingimused pahatahtlikult. 1994. aastal, mil erakonna nõutavate liikmete arv tuhandele tõsteti, uskusid seadusetegijad ilmselt siiralt, et Eestile oleks parem hoogustada suurte erakondade kiiret kujunemist. Võib arvata, et sama peeti silmas ka siis, kui pärast 2003. aasta Res Publica valimisvõitu kasvatati riigikogu erakondadele antav toetus kolmekordseks. Kui midagi toonastele seadusetegijatele ette võib heita, siis on see võimetus näha mitu sammu ette.

Kümme aastat hiljem oli olukord Eestis põhjalikult muutunud. Suurte erakondade kindlustamine uute loomise asemel oli viinud Eesti teatud mõttes punnseisu: rahulolematuse väljendamiseks poliitikasse sekkuda oli muutunud pea võimatuks või vähemalt väga keeruliseks. Konkurentsi puudumist tajusid ka parlamendierakonnad, ja osaliselt võib selles näha paljude viimase paari aasta jooksul avalikkuse pahameelt sünnitanud tegude põhjust.

Erakonnaseaduse muudatus aitab lahendada neist probleemidest ühe: erakonna loomiseks vajalike liikmete arv vähendatakse 500-le, kuid ei alandata valimiskünnist ega seata piire valimisreklaami maksumusele, samuti ei kehtestata eeldust õiglasemaks konkurentsiks parlamendierakondade ja uute tulijate vahel. Tõsi, valimiskünnise alla jäänute toetust suurendatakse, kuid võrreldes nelja suurema erakonna toetusega on see siiski väike.