Maario Laas: Eesti vajab kapitaalremonti

Maario Laas ühenduse Parem Eesti esimees Foto: Erakogu

Alates päevast, mil teatasime kavatsusest luua uus erakond, on ajakirjanduses palju arutletud, kas see saab olema parem- või vasakpoolne, ja kuidas poliitika nüüd muutub. Just nagu oleks poliitika asi iseeneses, ja mitte lihtsalt tööriist.

Ühendus Parem Eesti leiab, et uue erakonna loomisel tuleb näha oma ninaotsast kaugemale, vastasel korral poleks mõtet asja ette võttagi. Poliitika kohendamine, usalduse taastamine poliitikute vastu või poliitika avamine suuremale konkurentsile ei saa olla tõsiseltvõetavad eesmärgid. Need on elementaarsed eeldused saavutamaks tõelist eesmärki, milleks on rahva ja iga inimese vaimne ja materiaalne heaolu.

Praeguses Eestis on inimene paraku valitsemise objekt, mitte subjekt. Poliitikud ja valitsus teevad otsuseid sageli raamatupidamislikust otstarbekusest, mitte rahva tegelikest vajadustest lähtudes.

Lihtne näide on siin haldusreform, mille läbiviimise kandev argument on, et omavalitsused tuleksid rahaliselt paremini välja. Vastavalt Eesti põhiseadusele on aga kohaliku omavalitsuse õigus ja kohustus kohaliku elu korraldamine vastavalt kohalikele vajadustele, ja selleks vajalikud vahendid peab tagama riik.

Varsti on mõnel pool juba nii, et peale omavalitsusametnike töökohtade polegi vallas rohkem tööhõivet järele jäänud. Sellisel juhul tuleb võtta erinevate haldusüksuste juhtimise ja ühendamise lähtekohaks kõigi allesjäänud inimeste vajadused ja uute inimeste sinna kaasamine, mitte olemasolevate ametnike aritmeetiline liitmistehe.

Me oleme sõpradega erinevates koolides noortega kohtumas käies kuulnud, et enamik ei näe endal tulevikku Eestis. Nende ainus unistus on siit riigist lahkuda, sest nad ei pea siin inimväärset elamist ja töötamist võimalikuks. Alles mõni päev tagasi rääkisin ühe Lõuna-Eesti gümnaasiumi õpetajaga, kes ütles, et ta lihtsalt ei jaksa enam võidelda selle eest, et aidata lapsi teele, kus nad näeksid oma võimalusi ja usuksid rohkem endasse.

Kuidas on selline olukord tekkinud? Me ei ole ju ometi kokku leppinud, et loobume selle riigi ja rahva eest seismast ja lööme käega kõigele, mille nimel on meie esivanemad vaeva näinud ja kannatanud.

Eesti on muutunud justkui poliitikute omandiks, kes läbi erinevate regulatsioonide manipuleerivad inimestega ja määravad rahva saatust lähtuvalt sellest, kuidas kindlustada oma võimu. Igasugune isemõtlemine ja iseotsustamine on peaaegu võimatu.

Eestlased saaksid ise oma kodukoha elukorraldusega suurepäraselt hakkama, kui neile antaks selleks õigused ja võimalused. Erinevates piirkondades on meil mitmeid suurepäraseid näiteid, kus inimesed on hoolimata riigi survest ja kontrolliaparaadi mõjust loonud tugevad kogukonnad ja seeläbi säilitanud elu võimalikkuse nii maal kui väikelinnas. Näiteks Pühajärve kogukond, kes kohtu kaudu on saavutanud õiguse säilitada oma kodukohas väike kool. Tuleb tunnistada, et praegust süsteemi kosmeetiliselt korrastada ei ole enam võimalik, mistõttu on vaja üles ehitada täiesti uus. Ühendus Parem Eesti saigi loodud selleks, et kutsuda inimesi looma uut visiooni riigist.

Mulle on korduvalt öeldud, et kui sa ei vastandu ühele osale ühiskonnast, siis te valimistel edu ei saavuta. Sa pead olema kellegi või millegi vastu, et saada n-ö pildile. Me olemegi vastu. Populismi, ebaaususe ja lolluse vastu, tulenegu see siis kas parempoolsest või vasakpoolsest maailmavaatest.   Riigi põhjalikuks, alustaladeni muutmiseks on vaja eeskätt nii mõtte- kui tegutsemisjulgust. Tsiteerides Søren Kierkegaardi: «Julgeda tähendab kaotada mingiks ajaks jalgealune. Mitte julgeda tähendab kaotada elu.»