Kristi Kartus.

FOTO: Erakogu

Tallinna Ülikooli riigiteaduste tudeng Kristi Kartus leiab Postimehe arvamusportaalis, et 55 Eesti sõduri saatmine Kesk-Aafrika Vabariiki missioonile on Eesti inimressursi tarbetu raiskamine.

Kui praegu on Afganistanis teenimas viimane Eesti kaitseväe üksus, siis sellega ei ole Eesti osalus välismissioonidel otsa saamas. Kriisikoldeid maailmas jagub veelgi. Kui ühes piirkonnas suudetakse mõningate aastatega rahutused maha suruda ja korraldada vabad valimised ning valitseva korruptsioonist läbi imbunud diktaatori asemele mõni rahva poolt rohkem armastatud riigipea valida, siis naaberriigis on see tee enamasti alles algamas.

Lähis-Ida ja Aafrika on hetkel maailma peamised kriisikolded. Ohvriterohked kodusõjad ja laastatud linnad, milles mässavad ja üritavad võimu haarata erinevad äärmuslased ja usurühmitused, avaldavad mõju kogu maailmas. Rahu tagamiseks saadetakse sinna ka NATO ja EL liikmesriikide üksusi, nii ka eestlasi.

On austusväärne muidugi, et noored Eesti mehed ennastohverdavalt kuudeks oma pere ja lähedased maha jätavad ning igapäevase hirmu all treenivad kohalikke ja jagavad väärtuslikke oskusi strateegilistes olukordades toimetulemiseks, lisaks otsene osalemine lahingutegevuses. Aga mille arvelt tuleb see Eesti valitsusjuhtide poolt ülioluliseks peetav liitlasvägede koostöö, millega kindlustada Eesti iseseisvuse püsimine? Kas poleks tarvilik enne pea ees tulle hüppamist panna kaalukausi teisele poolele ka midagi muud kui ELi või NATO soe patsutus õlale, kuidas meie väike riik ikka järjepidevalt vähestest suudab kaitsekulutuste kaheprotsendilist normi täita ja igal võimalusel oma liitlastele appi tõtata. Igati eeskujulik käitumine teistele liikmesriikidele.

Vahest tasuks mõelda sellele, et riigi julgeolek algab riigist seestpoolt. Et riigi sisemine julgeolek ei tähenda vaid seda, et pole tekkinud masse, kes omavahel võistlevad võimu saavutamise või valitseva korra hävitamise nimel. Eesti riigi püsimise tagab selle rahvas, mille number on vähenemas nii vähese sündimuse kui massilise väljarände tõttu.

Oluline on, et oleks treenitud sõjavägi – mehed (ja naised), kes oskavad ja tahavad oma riiki vajaliku ründe puhul kaitsta. Nii väikse riigi puhul mängib igal juhul tähtsat rolli ka kuulumine NATOsse ning Eesti liitumine sellega oli kindlasti õige samm. Kuhugi aga tuleb tõmmata piir ja mõelda, mis on ratsionaalselt otstarbekas.

Tänu ELi ja NATOsse kuulumisele ei ole praegu Eesti otseseks julgeolekuohuks Venemaa, kuigi pinged aeg-ajalt taas pinnale kerkivad. Venemaa sihtmärgiks on pigem riigid nagu Moldova ja Ukraina, mis laveerivad veel ELi ja Venemaa koostöö vahel. Eesti puhul on valik juba tehtud. Samuti ei ähvarda Eestit terrorismioht ega usulised vastuolud, laialdane nakkushaiguste levik või arstiabi kättesaamatus. Seega ei saa missioonidel osalemist põhjendada kuidagi Eesti jaoks vajaliku kogemuse hankimisega. Sõjatingimused on hoopis teised. Kõigile eelnevatele kirjeldustele vastab aga Kesk-Aafrika Vabariik, kuhu Eesti kavatseb saata 55-liikmelise üksuse, mille liikmed on eelnevalt osalenud missioonil Afganistanis. Möödunud aasta märtsikuu seisuga oli lahingutegevuses sinna oma elu jätnud 9, haavata saanud 92, kellest 32 siiani püsivalt töövõimetud, lisaks lahingutegevuses haavata saanutele veel 59 vigastada või haavata saanud kaitseväelast.

Need numbrid on Eesti-suguse väikeriigi jaoks liiga suured. Kui kõrvale jätta NATO-lt saadav kiitus, siis Eesti ei võitnud nendest missioonidest midagi, kaotas aga osa tublisid Eesti mehi, kes võiksid siiani panustada Eesti riigi majandusse või rahvastiku taastootmisesse. Minevikku enam tagasi pöörata ei saa, saab aga teha paremaid otsuseid praegu, vaadates tulevikku. Hetkel ei oska keegi kindlalt öelda, mitu neist 55-st sõdurist elusa ja tervena ka tagasi tuleb.

Mõni aasta tagasi alustati projekti «Talendid koju!». Valitsuse lühikokkuvõttes seisab, et selle kaudu aidati Eestisse tagasi tulla 27 inimesel. Projekti veebilehel on viimane uudis «Kõik meie kodanikud on talendid». Ilus ja selge lause, mis peidab endas täit tõde. Kui tahta talente koju meelitada, siis ei tohiks neid siit ka ära saata. Jätta 55 sõdurit ohtlikkusse kriisikoldesse saatmata ületab kahekordselt nende hulga, kes suure üleriikliku projekti kaudu siia tagasi suudeti tuua. Rahvusriigi tekke ja püsimise eelduseks on rahvas. Tegelegem enne siseriiklike probleemidega ja oma rahva muredega kui maailma päästmisega.