Aleksander Laane: fosforist teadmistepõhiselt

Aleksander Laane. Foto: Darja Vorontsova

Erakonna Eestimaa Rohelised esimees Aleksander Laane

Hiljuti sildistati fosforiidilademete uurimisele vastu seisvad kohalikud elanikud teadmistekartjateks. Mina väidan, et just need kohalikud elanikud on väga teadmiste- ja kogemustepõhiste ilmavaatega ning lähtuvad rohelisest ettevaatusprintsiibist.

Euroopas raisatakse 1, 25 miljonit tonni fosforit selleks, et «väetada» reovete kaudu meie veekogusid. Tsüanobakterite ehk sinivetikate massiline õitsemine Läänemeres on tingitud just fosfori - ja lämmastikureostusest. Kui õitsenud sinivetikate mass lõpuks veekogu põhja vajub, siis korjavad lagunevad jäänused veest ka hapniku - muud elusolendid ei pruugi seal ellu jääda.

Ja see reostav kraam on pärit linnade kanalisatsioonist ning põldudelt, kuhu fosforit külvatakse koonerdamata. 17 protsenti Läänemerd reostavast fosforist on pärit Eestist ja Soomest, aga suurimad ja lähimad fosforiallikad on Neeva jõgi ja Peterburi linn. Kaugemal on Visla, Oder, Neemen, Daugava. Peipsit reostab aga Pihkva linn. Kui keegi tahab probleemile teadus- ja teadmispõhiselt läheneda, siis võiks alustada nende fosforiallikate kasutamisest, mitte reostuse mitmekordsest juurdetootmisest. Eesti on niigi võtnud kohustuse vähendada Läänemerre jõudvate fosforiühendite hulka 350 tonni võrra. Miks mitte kasutada teadmisi ja innovatsiooni, et lahendada nii enda kui naabrite veepuhastusmured, innoveerida kohalikel biokütustel põhinevad elektri- ja sooja koostootmisjaamad ning sõnnikumajandus, teha Läänemeri puhtamaks ning saada põldude mõistlikuks väetamiseks ka fosforit ja lämmastiku? Minu teada on näiteks põlevkivituhka katseliselt kasutatud reovetest fosfori sidumiseks ja seejärel väetisena. Saksamaal mõeldakse juba praegu väga intensiivselt erinevate fosfori taaskasutuse võimaluste peale. Ja see oleks asjakohane ka Eestis - koos püüdlustega ökoriigi poole, kus väetiste vajadus oleks märgatavalt väiksem..

Olgem ausad - praegusel soovil fosforiiti uurida pole mingit pistmist teadmistepõhise majandusega. Pole vaja süüdistada kohalikke, et nad kogemustele toetudes selliseid «teadmisi» omal nahal enam kogeda ei taha. Nagu me kõik, teavad ja näevad nad põlevkivi raiskava kasutamise tagajärgi.

Asi on väga lihtne. See, kes esimesena uuringuload kätte saab, peab ka maavara enda kätte saama. Selline tava on siin Eestis - lörtsitud «õigustatud ootuse» printsiibile toetuv. Põlevkivi- ja fosforiidilobby tahab meie kõigi keskkonna «mõõduka» hävitamise hinnaga teenida palju raha ning jätta saast ja probleemid meie kaela. Aga kuidas oleks meie õigustatud ootusega puhtale keskkonnale ja teadmistepõhisele, säästlikule, ettevaatusprintsiibist lähtuvale majandusele? Praegu ei suudeta põlevkivi kaevandamist, mille kohta peaks ju meil teadmisi jaguma, korraldada nii, et ei reostataks arutul hulgal puhast vett mürgiste fenoolidega. Mis taas jõuavad Läänemerre. Rääkimata siis kõige selle ressursi kasutamisest, mis jääb põlevkivi peale. Poleks ju midagi loogilisemat, kui enne uute paekivikaevanduste kasutuselevõttu ära kasutada juba põlevkivi kaevandamisega segipööratud paekivikihid Kirde-Eestis. Mis annaks sellise ebamajandusliku tausta puhul kindluse, et raiskava suurtootmise apologeetidel nüüd järsku miski ka õnnestuks? Võin vastata - mitte miski!