/nginx/o/2013/09/11/2355526t1hded3.jpg)
Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, mida ka võim saab oma hüvanguks ära kasutada. Juba kaks kuud Kiievis väldanud meeleavaldused on kehtestanud uue standardi, kuidas kasutada sotsiaalmeediat massirahutuste korraldamisel ja kajastamisel, kirjutab inimõiguste aktivist Silver Meikar.
Au Ukrainale. Laadida!» säutsus Ukraina katapult ja mõni minut hiljem lendas esimene kivi eriüksuslaste poole. Kokkuklopsitud laudadest, ühest metallorust, potist ja metalli täis topitud paarist riidekotist valmistatud kahemeetrine viskemasin sai vaevalt töövalmis, kui tal oli juba oma konto Twitteris. Revolutsiooni ajal võetakse alati kasutusele kõige modernsem kättesaadav tehnoloogia ja nii on internetil olnud suur roll kõigis viimastel aastatel toimunud protestides. Kuid just need, juba kaks kuud Ukraina pealinnas Kiievis väldanud meeleavaldused on kehtestanud uue standardi, kuidas kasutada sotsiaalmeediat massirahutuste korraldamisel ja kajastamisel.
Ukraina Euromaidani rahutused said alguse ühest Facebooki postitusest. Kui oli selgeks saanud, et Ukraina president Viktor Janukovõtš ei kavatsegi allkirjastada vabakaubanduslepet Euroopa Liiduga, lubas Ukrainska Pravda tuntud ajakirjanik Mustafa Naijem, et kui tema üleskutset jagatakse Facebookis vähemalt 1000 korda, läheb ta 21. novembril kell 22.30 Maidanile meelt avaldama. Üleskutset jagas enam kui 2500 inimest ning umbes sama palju oli neid, kes jalutasid õhtul Kiievi keskväljakule.
Kohe, kui alanud protestid said nimeks Euromaidan, loodi ka samanimeline Facebooki lehekülg, mis kogus kaheksa päevaga üle 70 000 «like’i», praeguseks on neid juba 180 000. Twitteri kontot @euromaidan jälgib 30 000 inimest. Revolutsiooni esimesel päeval alustatud Hromadske TV ülekandeid on vaadanud sajad tuhanded, lisaks kantakse neid üle piirkondlikes telejaamades.
Oxfordi ülikooli politoloogi Olga Onuchi aasta alguses avaldatud uuringu ülevaade kinnitab, et just sotsiaalvõrgustikud (Facebook ja VKontakte) ja internetiuudiste saidid (Spilno TV ja Hromadske TV) on olnud protestijate jaoks peamised ja usaldusväärseimad infokanalid. Samas, suuresti tänu peamiste telekanalite otsusele valitsuse vastuseisust hoolimata Euromaidani sündmusi kajastada oleme pühapäevastel massikogunemistel näinud sadu tuhandeid osalejaid.
Kõige suuremad meeleavaldused toimusid 1. ja 8. detsembril, mil ka kõige tagasihoidlikumad pakkusid rahvamassi suuruseks vähemalt pool miljonit. Kui esimesel korral oli väljatulemise peamine motivaator eriüksuse Berkuti rünnak rahumeelsete demonstrantide vastu päev varem, siis teisele aitas vähemalt osaliselt kaasa Economisti ajakirjaniku Edward Lucase Twitteri-postitus. Nimelt oletas Lucas Twitteris, et Ukraina president Viktor Janukovõtš kirjutas Sotšis alla strateegilisele lepingule Venemaaga. Mitu Ukraina meediaväljaannet avaldas Economistile ja Lucasele viidates uudise, et Janukovõtš müüs riigi Putinile, ning opositsioon kasutas juhust, et kutsuda rahvast meeleavaldusele «riiki päästma».
Lucas pidi hiljem möönma, et tegemist oli talle antud info ja mitte faktidega, ning avaldama kahetsust, et tema säuts sellise tähenduse omandas. «Twitter on nagu põlevate tikkude heitmine pimedusse,» seletas Lucas Buzzfeedile. «Mõni neist kukub bensiiniloiku.» Pingetest tiines õhkkonnas levivadki oletused, kuulujutud ja ka lausvaled kulutulena ning eksimusi tuleb ette ikka. Just faktide põhjalikku kontrollimist peab üks Hormanski TV ankrutest, ajakirjanik Natalija Gumenjuk üheks põhiliseks proovikiviks, ilma milleta ei saa tekkida usaldust meediakanali vastu.
Sotsiaalmeedial on tähtis roll ka tänavaprotestidel osalemisega kaasneva hirmu hajutamisel. Natalija hinnangul on see aidanud võimu suhtes kriitilistel ukrainlastel tekitada tunnet, et neid on palju, ja neid mobiliseerida, peale selle julgustanud ka arvamusliidreid oma seisukohta välja ütlema ja seeläbi meeleavaldusi toetama. «Kui ei oleks Facebooki, julgen kahelda, et nad oleksid helistanud meediale või kutsunud kokku pressikonverentsi,» seletas ta mulle kohtumisel detsembris. Kuid meeleavalduse kestus otsustatakse ikkagi tänavatel, mitte «like’ide» ja «share’ide» järgi. See, et internetikanalites levis väga kiiresti info 11. detsembri varahommikul alanud miilitsaoperatsioonist, mille eesmärk oli puhastada Maidan meeleavaldajatest, poleks päästnud Euromaidanit, kui inimesed oleks arvuti taha jäänud. Mõne tunniga (ja taksojuhtide abiga, kes huvilisi tasuta kohale sõidutasid) suurenes protestijate arv 5000-lt 25 000-le ning selgelt arvulisse vähemusse jäänud eriüksuslased pidid hommikul viisakalt taanduma.
Pole siis ime, et 16. jaanuaril Ukraina parlamendis (protseduurireegleid eirates) läbi surutud protestidevastane seaduste pakett püüab ühe hoobiga lõpetada nii tänavaprotestid kui ka nende kajastamise internetis. Trahv või vanglakaristus ootab nii Euromaidani meeleavaldusel osalejaid kui ka selle avalikult toetajaid – ekstremismi vormid mõlemad. Paljuski just see seadus oli põhjus, miks kogunes pühapäeval taas paarsada tuhat inimest meeleavaldusele ja õhtul alustas paarsada neist rünnakuid eriüksuste vastu. Fotod mahapõlenud sõjaväebussidest ning videod eriüksuslaste poole kive ja Molotovi kokteile viskavatest demonstrantidest näitavad vaid meeleavalduste seda külge, mis meile närvikõdi pakub.
Mõnisada meetrit tulistest kokkupõrgetest eemal toimib Maidani vabalinn koos igatäistunnise ühishümni laulmise ja kõnekoosolekuga edasi. Veelgi enam. Vähemalt artikli kirjutamise ajaks pole demonstrandid rüüstanud ühtegi poodi ega visanud katki vitriinaknaid, mis on olnud ju nii tavaline vaatepilt Ateenast Madridini, ka 2007. aasta pronksöö ajal Tallinnas. Ukrainlaste vihaobjektiks on korrumpeerunud võim ja selle esindajad.
Siiski annab ka eriüksuse ründamine võimule piisavalt põhjust, et teha meeleavaldustele Kiievi kesklinnas lõpp ning alustada karistusaktsiooniga. Võib-olla tehti seda juba täna varahommikul. Tehnoloogia on kahe teraga mõõk, mida võim saab enda hüvanguks veelgi lihtsamalt ära kasutada. Teisipäeva esimestel tundidel saabus Maidanil viibijatele SMS: «Hea klient, te olete registreeritud massirahutusel osalejate sekka.»
Kui ukrainlased ei taha jagada naaberriikide Venemaa ja Valgevene autoritaarse ühiskonna saatust, peavad nad hirmutamisele sama südilt vastu hakkama. Muidu läheb neil nii nagu eilse meeleavalduse kurikuulsal katapuldil, mis pärast seda, kui Berkut rünnaku käigus selle maha lõhkus, ei teinud enam ühtegi säutsu.