Mikk Mägi

FOTO: Erakogu

Selle asemel, et karusloomakasvandustest loobuda, tahetakse Eestis hoopis neid reguleerivaid õigusakte leevendada – seda hoolimata asjaolust, et praegugi kehtivaid nõudeid ei täideta, kirjutab loomakaitsja Mikk Mägi Postimehe arvamusportaalis.

Peagi arutatakse põllumajandusministeeriumis karuslooma pidamise ja selleks ettenähtud ruumi määruse muutmist. Nimelt soovitakse muuta hõbe- ning punarebase puuri nõudeid. Hetkel kehtib nõue, mille järgi puna- ja hõberebane saavad varjuda pesakasti. Kuna pesakastis kahjustab rebane oma kasukat väljaheidete ja liigse liikumisega pesakasti ning puuri vahel, ei ole hetkel kehtiv määrus karusloomakasvatajatele kasulik.

Ärimeestele väärtuslikud kasukad saavad kahjustada, pesakastide eest hoolitsemine võtab aega ja on kulukas. Tõenäoliselt just sellistel põhjustel hetkel Eesti ainukene rebaseid kasvatav Karjaküla karusnahafarm ka nõutud pesakaste ei kasuta, nagu võis näha mõni aeg tagasi TV3 uudisteklipist. Karusloomakasvatajad on ettevõtjad ja iseenesestki mõista lähtutakse pigem kasumist, mitte loomade kulukast heaolust.

Ka karuslooma pidamise määrus ütleb, et «karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, lamama heita, jäsemeid välja sirutada, tuhnida, närida jms. Puuri kõrgus peab võimaldama loomal tagajalgadele vaatlusasendisse tõusta, ronida ja hüpata. Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab olema närimisese, ronimisrada ja sobivat materjali loomale liigiomaseks tegevuseks.»

Eestis ei ela rebased karusloomafarmis sellise omamoodi isegi ilusa seaduse järgi. Nende elu kulgeb ikka päevast päeva 0,8-ruutmeetrise traatpõrandaga puuris üksteise kõrval. Ei ole neil seal midagi närida, milleski tuhnida ega veel vähem elada liigiomaselt, ringi joosta ning hüpata.

Samal ajal kui Eestis liigutakse naaritsakasvanduste keelustamise poole just keskkonna aspektidele mõeldes, julgustatakse looma uusi rebasefarme ning seda veelgi leebemate nõuetega. Isegi hetkel olemasolevaid nõudeid enamasti ei täideta. Võib juhtuda, et nõuete rikkumise eest saadakse trahvi, kuid mida see väike trahv suurele ettevõttele ikka teeb.

Paljud Euroopa riigid on rebaste kasvatamise karusnahaks ära keelanud või on nõuded loomade heaolule niivõrd suured, et rebaste kasvatamine ei ole piisavalt kasumlik. Lähtutud on just eetikast. Nendes riikides täidetakse seadusi ning ka kontrollitakse nende täitmist jõulisemalt. Meil aga nõudeid leevendatakse ning nende täitmist kontrollitakse pigem siis, kui keegi kaebab. Eestis on olemas kogemus, kus videole jäädvustatud rikkumistest väljub võitjana karusloomapidaja ja kaotajaks jäävad nagu ikka loomad, ohverdades oma heaolu ja lõpuks ka oma naha.

Hõbe- ja punarebaste kasvatamise tingimused on peale Nõukogude Liidu lagunemist oluliselt halvenenud. Enne elasid rebased aedikutes ja kuutides, nagu õuekoerad. Tänu suurele nõudlusele, saabunud ettevõtlusvabadusele, kus tähtsaim on säästlik tootmine ja suurim võimalik kasum, on rebased pistetud pisematesse puuridesse kui eales varem. Ning asi paistab minevat aina hullemaks.

Kui me kuuleksime, et kusagil peab keegi oma koera 0,8-ruutmeetrise traatpõrandaga puuris ja toidab teda aegajalt oma liigikaaslastega, siis oleks tegu suure loomakaitse valdkonda kuuluva skandaaliga. Siinsamas Eestis see aga hetkel toimubki, küll aga kümnete tuhandete rebaste näol.

Rebased on tegelikult nagu meie suurimad sõbrad koerad. Nad mängivad, jooksevad, kaevavad, tunnevad valu, rõõmu ja teevad ka lollusi nagu koerad. Rebase «viga» on see, et ta on liiga ilus, et rahulikult elada. Nii ilus, et temast tehakse daamidele kandmiseks luksuslikke kasukaid, millel ei ole tegelikku praktilist väärtust.

Osad peavad kasukaid ilusateks. Osad väidavad, et meie kliimas on see lausa hädavajalik. Aga miks ei kasuta siis kasukaid talimatkajad või alpinistid, kui on tegu tõeliselt madalate temperatuuridega? Just täpselt selle pärast, et need on tänapäeval ebapraktilised ja ebavajalikud.

Makstes tuhandeid eurosid on keskmise inimese jaoks karusnahk kallis luksuskaup. Need, kes selliseid kasukaid endale lubada saavad, sõidavad sageli autoga ühest uksest teiseni. Lisaks vajutatakse autosse sisse istudes ka sellele nupule, millest auto tagumise otsa alt soojaks läheb. Kas tõesti on neil kasukat vaja külma peletamiseks, või tegelikult selleks, et kinnitada ning demonstreerida oma rikkust? Kasukas on nagu juveelid, mis maksavad tohutut raha. Need inimesed, kellel tegelikult külm on, ei saa endale kasukaid lubada ning saavad ka ilma hakkama.

Karusnahka mitte pooldavaid inimesi süüdistatakse sageli naftatööstuse propagandas. Kui sellise süüdistuse esitab karusnahakandja, siis kindlasti peaks ta hambaid pestes mõtlema, millest on valminud tema hambahari, hambapasta tuub, mis täpselt on tema hambapasta sees jne. Autot käivitades peaks mõtlema oma auto kütusekulu peale, sporti tehes on neil loodetavasti seljas linased ürbid, mitte professionaalsed spordiriided, spordijalanõud jne.

Aastaid tagasi nägin kunagises Audru karusloomakasvanduses puuris mängimas kahte väikest rebasekutsikat. Nende jalad olid nii pisikesed, et need vajusid läbi traatpõranda. Nad mängisid nagu koerakutsikad. Taipasin, et mõne aja pärast nad lahutatakse ja ühel päeval on nende samade armsate rebasekutsikate nahad osa kellegi kasukast, mida kandes käivitab daam oma luksusliku linnamaasturi ning hiljem noomib kommentaariumis, läbi oma naftast valminud arvuti, karusnahka mitte pooldavaid inimesi naftatööstuse toetamise eest.

Tahaks loota, et kunagi ühineb ka Eesti nende viie riigiga, kes Euroopas karusloomakasvandused juba keelustanud on. Olgem rikkad, head ja kaastundlikud oma mõtetelt, kallis kasukas meid selles aga ei aita.
 

Ministeerium: eesmärk on loomade olukorda parandada

Pille Tammemägi, toiduohutuse osakonna juhataja asetäitja:

Karuslooma pidamise nõudeid käsitleva määruse muutmine on staadiumis, kus ministeerium pakkus  karusloomakasvatajate ettepanekule tuginedes välja eelnõu ning palus arvamusi ja ettepanekuid kõikidelt seotud osapooltelt . Lisaks loomakaitseorganisatsioonidele on eelnõu saadetud ka karusloomakasvatajatele ja seotud ministeeriumidele. Tegemist on tavapärase õigusloome protsessiga, kus lõplike seisukohtade kujunemiseks küsitakse kõikide osapoolte arvamusi.

Eesmärk on parandada karusloomade elutingimusi ja kõik ettepanekud, kuidas seda paremini teha, on väga oodatud.  Laekunud ettepanekutest lähtuvalt arutatakse teemat osapooltega ja täiendatakse eelnõud nii, et saavutada loomadele parimad võimalikud tingimused. Kindlasti analüüsime uuesti ka konventsiooni teksti, et hinnata kooskõla sealsete soovitustega.