Juhtkiri: Janukovõtš mängis end nurka – plahvatusoht on suur

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Kiievis on praegu peaaegu sama külm kui Eestis. Meist lõuna pool on Ukraina küll, aga ka Kiievis loojub päike täna juba pool viis (vahe Tallinnaga on kõigest 22 minutit). Meil peaks olema lihtne samastuda ja mõelda, mis tunne võib olla protesteerijatel (ja ka miilitsatel) külmas ja pimedas, teadmata, mis järgmiseks juhtub, kas ja kust lendab kivi või suitsupomm või kummikuul või äkki avatakse hoopis tuli päris relvadest päriselt tapvate kuulidega. Proovige ennast mõelda ukrainlaseks Kiievisse… näiteks Dünamo staadioni juurde.

Meeleavaldused on kestnud juba umbes kaks kuud. Kui detsembri alguses protesteerijate olusid näinutelt ennustust küsiti, siis väideti kui ühest suust, et hoog raugeb, varem või hiljem, ja talv töötab Janukovõtši kasuks. Pisut hiljem lisandus Janukovõtši kokkulepe Putiniga – odav gaasi hind ehk soe tuba ning paljude miljardite eest Ukraina võlakirjade ostmine ehk väljamakstud pensionid ja muud Ukraina riigi kulud.

Kreml peab oma arusaamadest lähtuvalt geopoliitilist heitlust ja maksis etapivõidu eest Ukrainas kallist hinda – rahas mõõdetuna. Üks osa Ukraina eliidist on aga omaks võtnud mõtteviisi, et neil justkui ongi igavesti võimalik mängida Kremli ja Euroopa Liidu vahel pirtsakat pruuti, võttes kord vastu kingitusi ühelt, siis jälle lillekesi teiselt peiult.

Nii talvekülma kui Putini pressikonverentsil deklareeritud vendlust – suurt hulka raha – arvestades oleks aeg võinud mängida Janukovõtši kasuks – vabadus(ed) vabadus(t)eks, aga soe tuba ja pajuk peaksid ju ometi inimestele tähtsad olema?

Ukraina presidendi leer otsustas ise õli tulle valada, kinnitades eelmisel nädalal seaduse, mille sätted piiravad meeleavaldamise vabadust räigusega, mis muutis seaduserikkujateks mitte lihtsalt hüpoteetilised tulevased meeleavaldajad, vaid need inimesed, kes samal ajal juba olid Kiievi tänavatel ja väljakutel.

Kui me kujutleme end nüüd hetkeks poliittehnoloogideks (mitte moralistideks), siis tuleb tõdeda, et rumalamat sammu on isegi diktaatorilt raske oodata. Teame nii ajaloost kui autoritaarsete riikide tänapäevast, et inimesed taluvad küll pikaaegset vabaduseta olekut, aga juba maitstud vabaduste järsk ära võtmine sellel hetkel, kui neid uljalt kasutatakse, ei saa kaasa tuua muud kui väga ägedat protesti.

Teisiti öeldes oleks meeleavalduste õiguse (järkjärguline) kitsendamine võinud rahulikult läbi minna hiljem, siis, kui inimesed polnuks tänaval.

Janukovõtši eelmise nädala otsus näitab aga tema kui poliitiku saamatust ning nüüdseks on ta ennast paraku nurka mänginud. Tal ei paista olevat enam muid valikuid kui taandumine (praeguse opositsiooni kasuks) või meeleavalduste räige jõuga maha surumine.