Tuleks ka arvestada Leedu olusid: näiteks Leedu parlamendis jälgitakse sõnakasutust väga rangelt, neil olevat lausa loend sõnust, mida ei tohi kasutada. Pole siis ka imestada, et reageeritakse naaberriigi kõrge esindaja (kes minister kahtlemata on) lendu lastud väljendusele valulikult.
Tänapäeva meedias peaks kümnest käsust üks olema «Ära sildista: ära kritiseeri inimest, vaid tema tegu, ideid, sõnu». Näiteks väite ta on rumal asemel kasutada ta käitus rumalasti. Meie koolides on endiselt koolikiusamist. Üks tõhusamaid võtteid seda vähemaks saada on pidevalt meenutada: ära sildista. See peab algama täiskasvanutest (tunnistan, see on vahel raske, näiteks või liikluses end talitseda ja oma autos mitte nimetada ohtlikult käituvaid kaasliiklejaid idiootideks vms).
Kui aga meediaruumis sedalaadi juhtumid kõlapinda ei leiaks, oleks tegelikult kurb. Et me siiski jobudeks tituleerimisest kõneleme, näitab ehk, et «kõik ei ole veel kadunud».
Mida sildistamine teeb? Sõnadega loome ja taasloome maailma, sellega saab mõeldu teataval määral tegelikkuseks. Muidugi mitte sellel tasemel, et öeldes «Oskar on siga», kõik või mõni kindel mees nimega Oskar seaks muutub. Aga mis kindlasti juhtub, on see, et see või teine Oskar on manatud edaspidigi halvasti, hoolimatult käituma. Või kui koolis pidevalt väidetakse, et õpilane on rumal, siis ta hakkabki käituma rumalana – sildistamine ei motiveeri olema parem, käituma edaspidi paremini.
Kui tahame, et Leedu valitsuses asjad meile soodsas suunas liiguksid, tuleks kritiseerida tegusid, öelda, mis peaks olema teisiti, mitte isikuid manama.
