Mart Laisk: eksimused ei võta inimeselt õigusi

Mart Laisk Foto: Mihkel Maripuu

Psühholoog Mart Laisk kirjutab, et mõistab suurepäraselt Voldemar Kuslapit, sest igaühel võivad närvid alt vedada. Siiski ei tohiks ühiskond omakohtu juhtumeid tolereerida.
 

Kui sa veel Imelikule rehkendust näitad, siis ma löön sind – nii ähvardas tasane Arno veelgi tasasemat Kuslapit, sest ebaõiglus võttis Arno-poisil närvi mustaks.

Praegu tekitab Eesti teeklaasis torme üks teine Kuslap, Voldemar Kuslap – kah, teadupärast, kena ja tasane mees. Ei ole küll au teda isiklikult tunda, aga selline arnoldrüütlilik tasakaalukuse aura on seni temast levinud.

Mis siis juhtus? Ütlen kohe, et minu käes ei ole kohtutoimikut, seepärast olen sündmuste kirjeldamisel ­üsna üldsõnaline ja kindlasti ka subjektiivne. Seni ajakirjanduses avaldatu põhjal on minu peas sündmuste käigust kujunenud järgnev pilt.

Vanameister üritab oma kodus ­sõba silmale saada, aga naaberkorteris on poistel «vaba pind» ning pidu käib täie hooga. Ilmselt voolab ka omajagu alkoholi, mis teismelistel jõmmidel tuju üles kütab ja niigi kehvakese kriitikameele hoopis ära kustutab. Unine ja tige (või ehk veel isegi mitte) Volli tõmbab tuhvlid jala otsa ja läheb naabrite ukse taha korda nõudma. Ei tea, kas saadeti ta sealt kohe kõikvõimalikesse kohtadesse või anti algul ka mingeid lubadusi. Raske öelda, aga see on kindlasti kirjas kohtutoimikuis.

Igal juhul, ühel hetkel osutuvad naabripoiste ülbe hoolimatus ja uni tugevamaks eaka hõbekõri tunge haldavast superegost ning ... Arno lööb Kuslapit ... ei, seekord ikka härra Kuslap lööb naabripoissi, isegi raputab teist ja lahkudes põmatab veel uksega ühe poisi sõrme otsast tükikese. Tuba verd täis ja poistel pidu rikutud.

Hommikul saabuvad poiste vanemad ning leiavad eest poh­mellis ja läbituuseldatud võsukesed. Üks veel sõrmest jupikese võrra lühemaks tehtud. Muidugi küsib iga vanem kohe, et kes on süüdi, kes tegi. Saades teada, et muidu ontlik naabri­onu on poistele omakohut teinud ja selle käigus vähe liiale läinud, vallanduvad oma last kaitsvas vanemas metsikud instinktid, ta möiratab lõvina, haarab köögisahtlist lihakirve ja tormab naabri-Volli ukse taha.

Jalahoobiga lendab papist uks hingedelt ning vihast punaste silmadega lapsevanem liigub kirvest pea kohal vibutades läbi korteri. Kahvatu Voldemar neelatab, tunneb vaimusilmas juba, kuidas jahe teras ta imelised häälepaelad kaheks jaotab ja ... Stopp!

Õnneks meenus teisele poolele enne kirve haaramist, mis ajal ja millises riigis ta elab ning ta pöördus politseisse. Õõvastav lugu lihakirvest ja veristatud kõriga eakast operetitähest jääbki minu fantaasiaks – õnneks!
Ma ei kirjuta seda lugu mitte selleks, et kedagi õigeks või hukka mõista. Seda on kohus juba teinud ja süüdlastele on karistus määratud.

Mind ärgitas kirjutama hoopis üks hirmutav tendents Eestis. Nimelt see, et eestlane ei mõista, et seadus ei kaitse mitte ainult seaduskuulekat, ontlikku kaaskodanikku, vaid ka ja ehk isegi pigem natuke eksinut. Seadused on selleks, et tegu ja tagajärg jääks proportsiooni. Ei saa nii, et kiiruseületajad lastakse kohapeal kohtuta maha ja teismelised kaagid pekstakse lihtsalt vigaseks.

Muidugi, ma mõistan suurepäraselt ka Voldemar Kuslapit ja tunnen talle juhtunu pärast kaasa. Ma ei pea teda selle pärast pätiks ega mõrtsukaks, et tal korra närvid alt vedasid. Meil kõigil juhtub. Siiski ei tohiks ühiskond selliseid omakohtu juhtumeid tolereerida. See on väga ohtlik tee, kui hakkame lubama erikohtlemist neile, kes hästi laulavad või näiteks hüppavad kaugele.

Paljud meist veel mäletavad seda ühiskonda, kus seadust rakendati näo järgi. Praegusesse Euroopasse selline suhtumine ei sobi. Ja eriti ohtlik ning keskajahõnguline on see, kui peame normaalseks, et iga eksimus võtab inimeselt kõik tema õigused. Enamiku väär- või kuritegude sooritamisel säilitab inimene siiski põhiosa neist õigustest, mis käivad kaasas inimeseks olemisega. Tollel õnnetul poisinagal on paratamatult õigus kõigi oma kümne sõrme terviklikkusele ka siis, kui ta joob ja räuskab või muusikat valjemini kuulab, kui teistele meeldiks.

Usun, et vanameister ise on oma eksimust mõistnud. Oleks tore, kui seda mõistaks ka ühiskond, ja eriti tore oleks, kui meie ühisel rahakotil elav rahvusooper ei naeruvääristaks avalikult meie ühisel rahakotil olevat kohtusüsteemi, ennast kohtule vastandades ning korraldades heategevuskontserdi just äsja süüdimõistetu heaks.

Vanahärra peaks oma tsiviliseeritust näitama sellega, et keeldub kategooriliselt igasugusest palaganist selle loo ümber ja võtab tagajärjed väärikalt vastu. Vastasel juhul jääb minu hinge küll sügav kahtlus, et taas kord on staariego võitnud õiglustunde.

Estoonlased võiksid leida viisaka taganemistee esimeste emotsioonide ajel tehtud otsustest. Seekord oli süda kahjuks halb nõuandja.

Pole ju raske aru saada, et närvidele käivat naabripoissi ei tohi maha lüüa. Ei ole mingi kunst olla kultuurne inimene, kui kõik su ümber on täpselt samasugused, nagu sina ise. Kultuurikihi vastupidavus pannaksegi proovile olukorras, kus keegi käitub risti vastu sinu arusaamisele õiglusest, sest tema maailm on täiesti teistsugune.

Jah, need teismelised kaagid olid lärmakad ja ilmselt ka ülbed. Jah, Kuslapil oli õigus sellesse läbutsemisse sekkuda, aga minu arvates valis ta vale meetodi, et mitte öelda meetod valis tema. Meie Meeletu Rüütel läks liiga meeletuks ja tuuleveskid hakkasid vastu. Nad pididki hakkama.

Vastikud teismelised jäävad meie ümber alati sigatsema. Meie kultuursus lubab meil nende sigadustest kõrgemal seista ja mitte oma sisemist looma peremehetsema lubada.