Andres Adamson: ajaloomälu, Rootsi aeg ja pärisorjus

Andres Adamson Foto: Erakogu

Äsja ilmus akadeemilise Eesti ajaloo kolmas, Rootsi aega käsitlev köide. Raamatul on omad head ja vead, kokkuvõttes on aga kindlasti tegemist huvitava ja väärt teosega. Kuid mitte retsenseerima ei taha ma seda siin hakata, vaid peatuda veidi sellel, kuidas minevikust üle võetud hoiakud määravad seda, kuidas me minevikku «mäletame». 

Räägitakse rahva kollektiivsest ajaloomälust, mis kipub paraku olema pool­ametliku ajaloopoliitika, äärmuseni lihtsustatud kooliajaloo (mis eelmise osa), massimeedia ja meelelahutusäri moonutuste ning enesetsensuuri summa. Tegemist on lisaks mustvalge lähenemisega, mis ei jäta märkamata mitte ainult kümned hallid varjundid, vaid üldse kõik muud värvid, ning kui see võimatuks osutub, siis lööb asjaosalistel silme eest mustaks, punaseks või pruuniks. Vastuolusid ühendada ja ületada selline lähenemine ei võimalda.

Millestki tõesti ammusest praegu elavad inimesed ainult suulise pärimuse kaudu, ilma kirjatarkuseta midagi mäletada ei saa. Meenutame «rahvusliku mälu» taastamist 1980ndate lõpus! See loodi ju sisuliselt uuesti; nõukogudeaegne ajuloputus, mahavaikimine ja lihtsalt aeg olid oma tööd hästi teinud! Isegi kaheldamatud ajalooprofid tegid siis suured silmad sündmuste ja seikade peale, mis nüüd on üldteave, osa meie kõigi ühisest «mälust». Kuid ikkagi on olemas teatud järjepidevus meie hinnanguis ajaloosündmustele, -perioodidele ja -protsessidele.

Sessinatses III köites on väga suurelt üldistades kaks peamist teemat: hinnang Rootsi ajale ja pärisorjuse küsimus. Autorid tegelikult väldivad otseste hinnangute andmist. Kutselisi ajaloolasi pole põhjust kahtlustada mingi «vanast heast» vestva müüdi uskumises või teadlikus kaitsmises. Sündmuste ja asjaolude küllalt kiretust esitusest joonistub niigi välja pigem vastupidine pilt: kohutavad, osalt Rootsi enda põhjustatud sõjad nii selle ajavahemiku alguses, keskel kui lõpus, nendega seotud laastavad näljahädad ja epideemiad, eestlaste väljasuremisoht, koormiste mitmekordistumine, linnade allakäik...

Ent ridade vahelt peegeldub vaatamata kõikidele «agadele» veendumus, et Rootsi võimu alla sattumine oli Eestile kokkuvõttes hea. Nii on meie ajalookirjutuses ja avalikus arvamuses suuremate või väiksemate mööndustega ikka tavaks olnud – ainsa selge erandina stalinismiajal. Sissetallatud rajalt kõrvale astuda on raske ja seda on omal nahal kogenud ka mõned jutuksoleva raamatuseeria varasemate köidete autorid. Väga raske on argumenteeritult rääkida alternatiividest, mis ei realiseerunud. Kuid näiteks Teise maailmasõja tähenduse ja tagajärgede puhul Eestile me vist millegipärast nõnda ei arva!

Vast on kõik nõus, et kõige «paremini» läheb ajaloos siis, kui selle «loomulikku» käiku ei sekkuta sõja ja vägivallaga? Kui Liivi sõjana tuntud sõdade pundart poleks olnud, siis oleks kirikliku Vana-Liivimaa konföderatsiooni asemele tulnud uus ilmalik Liivimaa, kas ühe riigi või aadlivabariikide koosluse kujul. Ja mõne tugevama naabri ülemvõimu all, sest Saksa-Rooma impeerium, mille koosseisu Liivimaa kuulus, oli pärast ususõdade ja Suure talurahvasõja torme juba rohkem fiktsioon. Eesti ja Läti ala ei õnnestu parimagi tahtmise juures projitseerida ajavahemikku 13.–19. sajandini iseseisvana, ikka vaid autonoomsena, mida see tükkhaaval ja eri naabrite võimu all oligi.

Väga lihtsalt väljendudes seisis liivimaalaste ees Liivi sõja ajal valik kahe aadlidemokraatia (Taani ja Poola-Leedu) ning kahe despootia (Rootsi ja Moskoovia) vahel, ning täpselt sellises sisulises ja ajalises järjekorras nende eelistused ilmnesidki. Rootsi oli halvemuselt teine võimalus. Ka talurahvale. «Loomulik» olnuks Poola-Leedu ülemvõimu alla minek. Miks ma nii arvan? Sest nõnda hiljem peaaegu läkski. Pealegi oli Saksa ordu Preisimaal alates 1466 olnud Poola-Leedu vasall; Liivi ordu niisiis Poola-Leedu vasalli vasall.

Orduvalduste ilmalikustamise järel Preisimaal oli see kaudne sõltuvus lakanud, kuid Poolas-Leedus nii ei arvatud. Meenutame, et Liivi sõda ei saanud algust mitte venelaste sissetungist, vaid sisekonfliktist ja Poola-Leedu sekkumisest sellesse, venima aga jäi see põhjusil, et kompromissi Moskooviaga välistas Ivan Julma jäik hoiak ja et Taani ajas siinkandis liiga ebamäärast ja ettevaatlikku poliitikat. Ent tol kaugel ajal polnud muidugi loomulik mitte selliste küsimuste lahenemine rahumeelselt, vaid just vägivallaga.

Pärisorjuse tekke küsimuses, mida «Eesti ajaloo» aasta eest ilmunud II köide vältis, on III köite autorid seisukohal, et Rootsi ajal see lihtsalt taastus rahulikumate aegade saabudes, kujunenud oli aga 15. sajandi keskel. See on traditsiooniline, saksa- ja aadlivastane, eriti Vene ja Nõukogude, kuid ka primitiivpatriootliku (lihtsustatult: muistne vabadusvõitlus – Jüriöö – Mahtra sõda – 1905 – Vabadussõda) ajalookirjutusega haakuv vaade. Rootsit ja selle kuningavõimu kaude õigustav vaade. Mis vaatab mööda sellest, mis toimus sellal mujal meie lähiregioonis. Pärisorjuse tekke algus Elbest idas on mitukümmend aastat hilisem nähtus.

Eesti talupoegade olukord oli kesk- ja varauusaja piiril vaatamata väikeseks jääajaks nimetatud ebasoodsama kliimaperioodi algusele hilisemaga võrreldes üsna hea. Ajastule omaselt kehtisid liikumispiirangud, eelkõige taluperemeestele ja nende vanematele poegadele (st majandusüksuste ning sellega seotud kohustuste eest vastutajaile), kuid seda ei saa veel pidada pärisorjuseks. Tegemist oli muinasaegse orjuse jäänukite ja osalise sunnismaisusega, mille mõju vähenes seda enam, mida kaugemal asuti võimukeskustest.

See sunnismaisus ei seisnenud mitte selles, et kusagile ära minna ei tohtinud, vaid selles, et enne tuli oma võlad klaarida, ning et minna polnud eriti kusagile, kõikjal kehtisid piirangud mujalt tulnuile, ning mitte ainult seisuslikud vaheseinad, vaid ka seisuse- ja kogukonnasisene suletus ja sotsiaalne kontroll.

Sunnismaisus ei võrdu pärisorjusega. Sunnismaised olid näiteks asehalduskorra ajal, 18. sajandi lõpul ka siinsed maal elavad saksa antvärgid – olid nad siis pärisorjad? Näiteks Islandil kehtis sunnismaisus Taani armust kuni 19. sajandi lõpuni, ent pärisorjust polnud kunagi. Sunnismaised olid isegi nõukogudeaegsed kolhoosnikud, Baltimaades mitte küll päris. Lisaks tuli siin ka enne pärisorjust ette lihtsalt õigusetust, ülemate omavoli alamate kallal. Seda oli muidugi rohkem läänistatud aladel, kuid suurem osa talurahvast elas endiselt otseselt ordu- või piiskopimaadel, kus ametimõisaid oli vähe ja teokoormised väikesed.

Olud olid siiski kiiresti muutuma hakanud juba enne Liivi sõda. Osalt olid need varem alanud protsessid, mida võimendas reformatsioon. Enam-vähem kõik eestlased on ajaloolis-kultuurilises mõttes luterlased (mis kinnistati siin talurahva seas jõuvõtetega just Rootsi ajal), oleme harjunud usupuhastuses nägema vaid head. Teate küll – koolid, emakeelne kirik, eesti õpetaja Pühavaimu kirikus jmt mütoloogia. Mis sest, et usupuhastuse võiduga siin koole hoopis suleti, jutlused olid varemgi koguduse keeles, eesti õpetajad olid varem ametis ka teistes Tallinna linnakirikutes...

Luterlik reformatsioon oli oma olemuselt saksa rahvuslik revolutsioon ja tõi tahes-tahtmata kaasa teiste rahvaste veelgi suurema allasurumise. Luterluse võit Liivimaa linnades ja vasallide seas tekitas olukorra, mida võiks võrrelda Nõukogude Liidu lõpukümnenditega, mil ka võimukandjad ise ei uskunud enam ametlikesse loosungitesse. Neljast viimasest ordumeistrist kolm olid luterlased, viimane Riia peapiiskop oli luterlane... Selles olukorras hoogustus vormiliselt endiselt katoliiklike ametikohtade ja hüvede, uute läänistuste ja muu mammona endile ja oma sugulastele kahmamine. 1550. aastateks peaaegu kaob veel paarkümmend aastat varem üsna arvukas vabatalupoegade kiht. Lisaks oli ka Saksamaa talupoegkond pärast ränka lüüasaamist Suures Talurahvasõjas senisest allasurutumas seisundis, Liivimaa aga oli osa saksakeelsest maailmast.

Nii et eos oli pärisorjus juba olemas, kuid selle kehtestumine jäi Rootsi aega. Kui Rootsi võimu kinnistumisega vaid taastunuks varasemad olud, siis kuidas seletada talurahva palju vabamat, kogukondlik-autonoomsemat olukorda Taanile kuulunud Saaremaal ja Poola-Leedu võimualal Lõuna-Eestis?

Rootsi kuningavõimu heldekäeline läänistuspoliitika, võimu põlistamiseks tehtud järeleandmised rüütelkonnale, tsentraliseeritud riigiaparaadi kõige ja kõigi kontrollimise püüded, talurahva laostumine sõdade perioodil, peamiselt aga tühjakstapetud Liivimaal tekkinud vajadus sundida nappivat tööjõudu paigal püsima – kõik see tõigi pärast segastel aegadel elukohti vahetanud, metsistunud, relvastatud talurahva relvitustamist ja maharahustamist kaasa pärisorjuse kehtestamise. St meie oludes minimaalselt: sunnismaisus kogu talurahvale, mitte vaid adratalunikele, pluss mõisnike politsei- ja kohtuvõim, pluss relvakandmiskeeld, pluss teoorjus, pluss kõige selle juriidiline vormistamine. Ent ikkagi pagesid läbi kogu Rootsi aja mitte niivõrd eestlased Soome, kuivõrd sealsed vabatalupojad ja teenijarahvas siia.

Ajaloolane ja haridustegelane Andres Adamson on mitmete ajalooraamatute autor. Oma 2009. aastal kaitstud doktoritöös käsitles ta hertsog Magnust ja tema Liivimaa kuningriiki.