Marti Aavik: sõda kaugel maal

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kas meie valitsus petab Eesti rahvast sõdurite Kesk-Aafrika Vabariiki saatmise asjas?

Eesti Päevaleht nimetas oma 17. jaanuari juhtkirjas Kesk-Aafrikasse minekut silmakirjalikuks missiooniks ning Eesti kavandatavat liitumist prantslastega pimedaks innukuseks. Et meile siis ikkagi valetatakse?

Üks tunnustatud välispoliitika uurija (mitte ametnik!) ütles mulle eile umbes nii: kaitseminister Reinsalu jutu otsekohesus on nagu kingitus ajakirjanikele ja poliitikauurijatele – niisuguseid põhjendusi saab tavaliselt vaid ­aimata, sest pole kaugeltki tavapärane, et poliitikud räägiksid sõjaliste operatsioonidega liitumise omakasu argumentidest nii selgelt. Seega on asi keerutamisest väga kaugel?

Kaitseminister ja peaminister kõnelesid möödunud nädala neljapäeval mõistagi väärtustest ja sekkumise asjaoludest, aga … kui meie liitlane meid kutsub, siis läheme. «Kui Eesti mingis sarnases situatsioonis esitaks kutse Prantsusmaale, kui meil on abi vaja, siis Prantsusmaa kindlasti ka väga tõsiselt seda abi kaaluks…» (kaitseminister ETV saates «Ringvaade», 16.01).

See on keel, millest me saame aru, see on põhjendus, mida me mõistame. Iga otsuse juures on kindlasti mitmesuguseid soodustavaid või pärssivaid asjaolusid, diplomaatilisi ja sõjalisi kaalutlusi ning küllap muutuvad ajas ka õpetused, kuidas segada väärtustest ja huvidest kokku täpselt paras kokteil.

Siiski on selge ja Eesti inimestele arusaadav sõnum: me aitame oma liitlasi selleks, et ka meid aidataks, kui tarvidus tuleb. Vorst-vorsti-vastu-poliitika ja omakasu rõhutamine kõige ilusa arvel? Parem öelda seda avameelselt siis, kui endal on head ajad, kui kuulda liitlaseks kutsututelt sarnase põhjendusega keeldumist siis, kui meil on vesi ahjus. Teame ajaloost, kuidas brittide peaminister Chamberlain kirjeldas 1938. aastal Tšehhoslovakkia olukorda: tüli kaugel maal, millest me teame vähe, ja inimeste vahel, kellest me ei tea midagi.

Kolm ääremärkust veel. Kurdame, et USA huvi Euroopa vastu väheneb ning paljud ­Euroopa liitlased ei panusta kaitsesse piisavalt. Kui prantslased näitavad sel taustal initsiatiivi, siis ongi arukas nendega koostööd teha.

Kas Kesk-Aafrikas mingit edulootust pole? Kas abiteede avatud hoidmine ning see, et suudetaks kaitsta näiteks põgenikelaagreid, et sinna pagenud inimesi maha ei tapetaks, polegi siis väärtuslik? Mõelgem sellelegi, et riigid võivad olla läbikukkunud erineval tasemel – sellest ka halva erinev ulatus.

Eesti tormab pea ees tulle? Ma ei taha uskuda, et meie valitsusasutustes ja kaitseväes töötavad purulollid. Siiski olen veendunud, et vilgas arutelu kaitsepoliitika asjus – kaasates neidki, kes pole ajalehe Diplomaatia püsiautorid – oleks kasulik ja muudaks Eesti veel ühes aspektis eriliseks riigiks. Kaitseministri otsekohesust ma seejuures lapsesuuks sõimama ei tõttaks – pigem on see hea vundamendikivi avalikkuse kaasamiseks.