Minu meelest on huvitav, kuidas autor neid noori annab. Lundi tütarde ja kolme koolipoisi loost hoomab Vennaskonna ja Mait Vaigu tekstide puhtust, süütust, haprust, nostalgiat ja igatsust. Hardi Volmeri tekstide iseteadvust ja -päisust. See kõik on meisse sisse kodeeritud ja sellest, tahame või ei, saame me aru. Kui mitte ajuga, siis tunnetuslikult, küljejoone, tundlatega, aga see pääseb südamesse ja muutub isiklikuks. Me kõik oleme neid Lundi tüdrukuid näinud. Me oleme nendega rääkinud, me oleme neid koolist koju saatnud, me oleme nende pärast nutnud, armukadedad olnud... Vot sellise asja Kurvitz meile annab ja sellise võtab.
See on õudne. Sest kirjeldused ja detailid on kohutavalt realistlikud... Paistab, siinkohal ei andnud autor ka enesele armu, usun, et ta ei küünitsenud, vaid oli korraga kahel positsioonil, nii hävitaja kui märter. Ega tal ei olnud ka valikut. Surnutega alustades leeris ei lõpeta. Kuigi, mis salata, tahaks! Päris julm, mis?
Igasuguseid trikke veel. Näiteks jälemollusk Vidkun Hird, asetatuna Lineleomimüüja kõrvale. Hird tundub ju niiviisi võttes päris korraliku kodanikuna või mis? Hird täis hirdisme. Raamat täis uussõnu ja -väljendeid. Poeesia on läbi aegade keeleuuenduse seisukohalt oluline tööriist olnud ja «Püha ja õudne lõhn» on poeesia parimas mõttes. Sellele viitab raamatu lõpp, kus kompositsiooni dimensionaalus ületab kompamismeele piirid.
Ma ei hakka pikemalt peatuma romaani ülesehitusel, vaevalt ma suudakski seda paremini, kui Hõbemägi juba teinud on, aga romaan lõpp, mis on jällegi ühele osale tuttavatest lugejatest komistuskiviks saanud, oli küll midagi palju lihtsamat ja ootamatumat, kui ma ette kujutasin, see on ringrajal see koht, kus sa võid lõpuks silmad rahus kinni panna ja gaasi põhja vajutada. See on poeesia. Poeesia on kuramuse vaba langemine! Iga lugeja loeb ja mõistab (mõista: kirjutab) endale oma lõpu. Maailmalõpu. Ma olin selleks hetkeks ette valmistatud, olin raamatus täielikult sees, õudus oli kasvatatud kuramuse füüsiliseks, mul tuli ainult mõistuslik olend endas välja lülitada ja tunnetusliku, spirituaalse poolega aduda.