Rääkimine hõbe?

Raamat Ivo Juurvee «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld: riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940» Tallinn: SE&JS, 2013, 336 lk Foto: Repro

Kümnete uudisteoste seas jõudis jõulude eel poodi ka Ivo Juurvee raamat riigisaladuse kaitsest sõdadevahelises Eestis. Hulk jõulueelset uudiskirjandust lisab aastalõpu pingelisse aegruumi suure hulga esitlusi ja arvustusi, mistõttu mõnigi tera sõkalde sekka võib kaduda. Ivo Juurvee raamat kuulub kindlasti terade hulka ja ehk ­aitab alljärgnev arvustus seda kadumisest säästa.

Et raamatu pealkiri peab riigisaladust vaikimist kullaks, loeb raamat ise, mis ju riigisaladuse kaitsest räägibki, end juba vaikimisi hõbedaks. Kuid on hõbedalgi väärtus ja tõsine kirjutamine kolmveerandsajanditagusest eesti asjast on alati kuldaväärt ettevõtmine. Kohe alguses toob autor paralleeli tänapäevaga ning osutab Herman Simmi, Aleksei Dresseni ja Vladimir Veitmani kohtuasjadele – nemad viis vangitorni just riigisaladuse reetmine. Rahvusvahelises plaanis peaks siia lisama ka Julian Assange’i ja Edward Snowdeni, kelle algatatud asjad ikka endiselt miljonite meeli erutavad. Aga juba sissejuhatuses kurvastab autor vandenõuteoreetikuid, lükates ümber levinumad väärarusaamad salajaseks kvalifitseeritud dokumentidest: need ei ole huvitavamad ja usaldusväärsemad kui tavalised dokumendid ning neid ei koostata millegi ebaseadusliku või ebaeetilise varjamiseks.

Raamatu kuus peatükki annavad ülevaate riigisaladusega seonduvast sõdadevahelises Eesti Vabariigis. Autor on läbi töötanud suure osa riigisaladuse valdkonda puudutavatest toimikutest Eesti arhiivides, hulga kirjandust, ja mis eriti kiiduväärne, palju õigusakte. Riigisaladuse õiguslikule kaitsele on pühendatud terve peatükk. Mõnelegi lugejale võib olla üllatuseks, et Eestis kehtisid kuni 1930. aastateni tsaariaegsed Vene seadused kõigi oma hüvede ja puudustega. Ka Eesti riigisaladuse kaitse sündis nende seaduste defineeritud õigusruumis.

Miks ja mida riigisaladusena kaitsta ning kelle eest? Vastus viimasele küsimusele on lihtne: mõistagi riigi ja rahva vaenlaste eest. Vaenlaseks oli Nõukogude Venemaa ja sealt juhitud kommunistlik õõnestustegevus. Kuid iga riigi oma huvid on alati sõprusest tähtsamad. Seega tuli vaadata ka sõprade sõrmedele. Miks ja mida kaitsta, oli juba keerulisem küsimus. Totaalne salastatus võib halvata ühiskonna normaalse toimimise. Lisaks märgib Juurvee, et eesti ühiskond oli avatud juba oma väiksuse tõttu. Ei ole mõtet peita asju, mis niikuinii on kõigile näha. Eestis avaldati täpseid aadress- ja telefoniraamatuid ning Riigi Teatajas trükitud riigieelarvegi läks kohati liiga üksikasjalikuks. Näiteks kirjutab Juurvee, et kuni 1922. aastani trükiti selles ära ka kaitsepolitseile ja sõjaväeluurele salajastele kaastöölistele maksmiseks määratud summad. Ajateenistuse tõttu oli sõjandus ja tema saladused rahvale lähemal kui mõnes elukutselisega armeega riigis. Juurvee nendib, et mõistlik piir avaliku ja salajase vahel loksus Eestis paika alles 1930. aastate lõpuks.

Sageli peetakse saladokumente ainult salapolitsei ja sõjaväe ning välispoliitika ja kõrgema riigijuhtimise pärusmaaks. Nii see ei ole ega olnud: sõdadevahelises Eestis «töötlesid riigisaladust» ka riigikogu komisjonid, Kaitseliit, piirivalve, posti-, telegraafi- ja telefonivalitsus ning raudteevalitsus, majandusministeeriumi rahandusvaldkond ja riigikontroll, aga ka teised ministeeriumid ja kohalikud omavalitsusedki. Posti-, telegraafi- ja telefonivalitsuse kaudu käis suurem osa riiklikust suhtlemisest ning sideturvalisuse tagamine valmistas toona samasugust peavalu kui internetiturvalisus tänapäeval. Raudtee oli aga üks üleriigilise taristu tugisambaid. Niisiis annab Juurvee raamat kontsentreeritud ülevaate ka Eesti riigi valitsemise korraldusest, mis lugeja jaoks on selge lisaväärtus.

Eraldi peatükk raamatus käsitleb riiklikult tähtsatesse valdkondadesse tööle võetud inimeste taustakontrolli. Autor on analüüsinud Eesti sõjatööstuse Arsenal töötajate taustakontrolli materjale. Eeskätt sellepärast, et need on säilinud, lisaks pakub Arsenali arvukas töötajaskond ka üsna laia läbilõike ühiskonnast. Probleemid, mis võisid välistada töölevõtmise, olid ajatud: valeandmete esitamine, kriminaalne minevik, joomine, võlad, korratu eluviis, probleemsed pereliikmed jm. Lisaks pidi otsustajaid ettevaatlikuks tegema pahempoolne ilmavaade ja pärast 1934. aastat ka osavõtt vapside liikumisest. Autor toob näitena ühe tegevteenistusest lahkuma pidanud Eesti ohvitseri, kelle 125-kroonisest kuupalgast jäi pärast võlakohustuste täitmist alles alla ühe krooni. Aga taustakontroll ei olnud imerohi siis ega ole vist praegugi: Eesti ohvitserid Nikolai Trankmann ja Johannes Pedaja reetsid sõjasaladusi NSV Liidule, ning küllap oli teisigi.

Üks riigisaladuse haldamise võtmevaldkondi oli sideturvalisus, sest riigisaladuse edastamiseks tuleb enamasti kasutada avalikke sidekanaleid. 1930. aastatel olid nendeks post, telefon, telegraaf ja raadioside, millest raamatus on põhjalikult juttu. Autori erihuviks on krüptoloogia ja ta kirjeldab põhjalikult Eestis eri ametkondade kasutatud šifreid, nende puudusi ja voorusi. Lugeja, kes praegu saab ID-kaardi abil dokumente krüpteerida sekunditega, võtku ­aega ja süvenegu sellesse peatükki – paljud lihtsad asjad on päris keerulised, aga ka vastupidi.

Autor ja kirjastus on teinud suure töö ja illustreerinud raamatu hulga fotodega, mis esmapilgul kuivale teemale tublisti värvi lisavad. Kahjuks aga on autor kasutanud vaid inglis- ja veidi ka venekeelset kirjandust ning enamik arhiividokumente on Eesti arhiividest. Sellises valikus on kõrvale jäetud teised riigid. Viimase, kokkuvõtva peatüki alapealkiri on «Mida NSVL teadis?».

Käsitlus oleks terviklikum, kui autor oleks püüdnud vastata ka küsimusele, mida teadsid teised. Sest erinevalt NSV Liidu materjalidest on näiteks Saksamaa ja meie naaberriikidegi arhiivid avatud, sedavõrd, kuivõrd need on säilinud, rääkimatagi mahukast Hitleri salateenistusi käsitlevast kirjandusest. Loodetavasti jätkub akadeemiline uurimistöö Eesti saladuste ja salateenistuste ajaloost ning autori ettevaatlik vastus küsimusele, mida NSV Liit Eesti saladustest teadis, saab tulevikus kindlust juurde.


Raamat

Ivo Juurvee

«Rääkimine hõbe, vaikimine kuld: riigisaladuse kaitse Eesti Vabariigis 1918–1940»

Tallinn: SE&JS, 2013, 336 lk