Mida tulevikuga peale hakata?

Foto: Corbis/Scanpix

Ükski tulevikust rääkiv raamat ei saa üle ega ümber rõhutamisest, kui keeruline tuleviku ennustamine ikkagi on. Kuidas muidu targad mehed on pillanud lauseid, mis meie tagantjärele tarkusega vaagides on suisa rumalad. Olgu siis liigse pessimismi tõttu: näiteks IBMi juhi väide aastast 1943, et maailmas on turgu maksimaalselt viiele arvutile; või jälle mõõdetundetu optimismi näitena, kuidas inimkond kohe-kohe koloniseerib Marsi.

Teisalt on see jälle hea võimalus esile tuua mineviku visionääre, Jules Verne’ist Isaac Asimovi ja «Star Treki» loojateni. Kohati küll kobavate sõnade ja harjumatute terminitega, ent põhimõtteliselt tunneme nende kirjeldustes ära paljud meie tänapäevase maailma uuendused. See kannab sõnumit, et inimkonna ja teaduse arengut ennustada siiski on võimalik.

Eks igaüks, kes tuleviku kohta sõna võtab, soovib kuuluda pigem teise kategooriasse. Mis ei ole sugugi kerge. Michio Kaku vahendab lugu 1893. aasta Chicago maailmanäituse ajast, mil 74 tuntud isikul paluti ennustada, kuidas näeb välja elu saja aasta pärast. Läbivaks veaks osutus tehnoloogia arengu kiiruse alahindamine. Näiteks usuti küll transatlantilisse lennuliini, kuid sõiduvahendiks arvati õhupall. Ehk enamasti rajati tulevikunägemus tolle hetke ühiskonnale ja tehnoloogiale, pelgalt võimendades mõningaid aspekte.

Sarnast efekti on psühholoogid näidanud meie kõigi puhul, nimetades seda «ajaloo lõpu illusiooniks». Instinktiivselt usume, et meie isiklikus maailmas on suured muutused jäänud minevikku, just nüüd ja praegu oleme jõudnud parimasse seisu.

Teadmise tehnoloogilisest progressist lepitamegi oma illusiooniga niimoodi, et kujutleme tulevikumaailma lihtsalt mugavama versioonina tänapäevasest. Teisisõnu: on loomulik, et arvutid ja nutitelefonid lähevad kiiremaks, ent kiibistatud nutimööbli või koduse 3D-printeri ettekujutamine tekitab juba tõrke, sest neid on raske praegusesse maailmapilti paigutada. Olgugi et igapäevaseks reaalsuseks võivad need saada juba lähiaastail (olgu see minu optimistlik ennustus).

Eelmisel aastal ilmus eesti keeles kaks raamatut, mis viivad meid populaarteaduslikule retkele läbi alanud sajandi. Just sellisele retkele, mis ei rahuldu lihtsalt uute vidinate ettekujutamisega, vaid püüavad näha põhjalikke pöördeid, mida teadus ja tehnoloogia lähikümnenditel toob. Seda mitte piiramatult lendava fantaasia toel, vaid rääkides nendega, kes seda tulevikku juba praegu loovad: teadlaste ja inseneridega.

Raamatud ise on piisavalt erinevad, et teineteist täiendada. «Tulevikufüüsika» autor Michio Kaku on Ameerika füüsikaprofessor, kauaaegne populariseerija, mitme tele- ja raadiosaate juht. «Optimisti teekonna tulevikku» kirjutanud britt Mark Stevenson on IT-taustaga ning enne raamatu kirjutamist kogus ta tuntust püstijalakoomikuna.

Autorite taust paistab selgelt välja ka nende teemakäsitluses. Ühelt poolt juurtega sügavamalt teaduses olev stiil kombineerituna telelikkusega, tuisates läbi kümneid arenduses olevaid tehnoloogiaid, saateks kinnitused, kui pöördeliseks need osutuda võivad. Teisalt britiliku huumoriga tembitud ja loojutustamisele suunatud lähenemine, mis kohati pöörab sama palju tähelepanu vestluskaaslase isikule kui tema sõnumile.

Ootuspäraselt kohtab mõlemas raamatus samu teemasid ja kangelasi. Seal on singulaarsuse eestkõneleja Ray Kurzweil, sünteetilise bioloogia guru ­George Church, nanotootmise apologeet Eric Drexler. Meile tutvustatakse uue energia lahendusi, võimalusi kliimamuutuste leevendamiseks, reaalsuse rikastamiseks virtuaalse lisakihiga ja inimese surematuse saavutamiseks. Arutletakse, kui targaks võivad robotid kasvada ja kui võrgustatuks meie keskkond muutuda.

Kahest autorist on Kaku see, kes seab end artikli algul kirjeldatud ennustamise miiniväljale. Tema kirjeldused inimeste elust sajandi lõpus on kohati ülimalt detailsed, lubadused uute tehnoloogiate küpseks saamise ja laia leviku kohta antud paari aastakümne täpsusega. Kõik on valmis selleks, et kauges tulevikus võiks keegi treida nupukese «Loe ja imesta: need saja aasta tagused ennustused läksid täppi ja need täiesti mööda» (vabandust, see on minu poolt ilmselge ja fantaasiavaene praeguse ühiskonna projitseerimine kaugesse tulevikku).

Stevenson nii konkreetseid lubadusi ei jaga, pigem naudib võimalustel uitamist ja mõtisklemist, kuidas inimesed ja ühiskond selle tagajärjel muutuvad. Alustades küll Kakuga üsna sarnasel rajal, käib temas kliimamuutuste teema järel just kui plõks ja ta ei küsi enam, mis on tehnoloogiliselt võimalik. Selle asemel tajub ta vajadust leida see, mis on saavutatav ja soovitav.

Ta vastandab ühelt poolt tehno-optimismi ehk usu meie kõigi probleemide lahendumisse tänu uutele tehnoloogiatele ja teisalt meie tegeliku motivatsiooni midagi muuta. «Asusin sellele teekonnale, sest tahtsin leida tulevikku, ent ühtäkki tunnen, et olen selles ära eksinud,» tunnistab Stevenson. Tema raamatu viimased peatükid ongi pühendatud juba sellele, kuidas meid endid tulevikule kohandada: teha valitsevatele mõtteviisidele restart, et tulla toime eksponentsiaalselt areneva tehnoloogiaga ja olla valmis globaalsete probleemide lahendamiseks ühiskondlikke struktuure ümber ehitama.

Kui Stevenson tituleerib end pealkirjas optimistiks (ja raamatu lõpus asutab ka Pragmaatiliste Optimistide Liiga), on sellest lähtudes suurem optimist hoopis Kaku, kes küll mainib mitmesuguseid ohtusid meie planeedi saatusele, kuid vormib viimases peatükis inimkonnast ikkagi tsivilisatsiooni, mis valitseb kõiki Maa ressursse.

Sotsiaalsetele teguritele vähem tähelepanu pöörav Kaku toob siiski mängu ühe psühholoogilise aspekti, millega põhjendab mitme varasema utoopilise ennustuse mittetäitumist ja mis teatud mõttes vastandub Stevensoni uutmispüüetele. «Meie tahtmised, unelmad, iseloom ja ihad ei ole 100 000 aasta jooksul palju muutunud. Mõtleme tõenäoliselt endiselt samamoodi nagu meie kauged esivanemad,» sõnastab ta nähtuse, mida nimetab koopainimese printsiibiks.

Meie psühholoogiliste joonte kaugete evolutsiooniliste juurtega saab tihtilugu seletada, miks nii mõnigi ratsionaalsena kõlav uuendus pole jalgu alla saanud, mõni teine, emotsionaalne ja tühine, aga lokkab. Ehk miks on internet kassipilte täis.

Tuleviku ennustamine pole ka pärast nende raamatute lugemist kergem. Meile serveeritakse rikkalik menüü, ent teadmine, milliselt kandikult pärit road jõuavad viimaks igaühe taldrikule, selgub ikkagi alles tagasivaates. Kuid hea teejuhi tuleviku mõtestamiseks saame kolme küsimuse näol siiski kaasa. Mis on võimalik? Mis on saavutatav? Mis on soovitav?


Raamatud

Michio Kaku

«Tuleviku­füüsika»

Pilgrim 2013

Tõlkinud Arko Olesk
 

Mark Stevenson

«Optimisti teekond tulevikku: üks uudishimulik sell tahab teada, mis saab edasi?»

Äripäev 2013

Tõlkinud Vahur Lokk