Selfi kosmoses. Jaapani astronaut Aki Hoshide.

FOTO: Erakogu

Möödunud aastal astusid selfidel üles nii Barack Obama, paavst Franciscus kui Kim Kardashian. Tähelepanu on võim ning võistluses tähelepanu eest on selfist saanud tõhusaim relv.

Novembris 2013 kuulutas Oxford English Dictionary «selfie» aasta sõnaks. Selle iseendast tehtud fotot tähistava sõna kasutus oli aastaga inglise keeleruumis kasvanud ehmatavad 17 000 protsenti. Mis võiks olla «selfie» vaste eesti keeles? See võiks olla näiteks tuletatud sõnast «ise», kõneka kokkusattumusena näiteks «isekas». Või siis «selfportrait’ist» tuletatult «autoport» või «autokas». Kuid arvestades inglise keeleruumi jõudu tuleb tõenäoliselt leppida anglitsismiga, nagu «selfi».

Selfist on saanud (virtuaal)kultuuri diagnoos. Tähelepanust toituva kultuuri kahvliks oli saanud smartphone ja noaks webcam, sotsiaalmeedia on tänuväärne seedekulgla, kust kogu see selfide karavan läbi libiseb. Möödunud aastal astusid selfidel üles nii Barack Obama, paavst Franciscus kui Kim Kardashian. Ühe viimastest selfipommidest pani meediaruumis plahvatama Ferdinand Puentes, kes vahetult pärast lennukiga Vaiksesse ookeani kukkumist ning sellelt pääsemist (üks hukkunu, kaheksa pääsenut) tegi ookeanis hulpides endast selfi, taamal lainetel triiviv lennuk.

Hetkele ei anna enam olemisõigust mitte pelgalt pilt (millega me jõudsime juba vaikselt harjuda), vaid see peab olema selfi ja see peab olema viral. See on muutunud kultuuri (ja eriti selle noorema, popkultuurilise osa) pööraselt nartsislikuks, vaid iseenda füüsisele orienteerituks. Keskmes on MINA, mitte MEIE. Selline on Zeitgeist. Lootusrikkamad usuvad, et tegu on iga põlvkonda kummitanud egokesksuse väljendusega, mis lihtsalt tänu sotsiaalmeedia võimendavale keskkonnale on saanud pöörased mõõtmed. Selfie-kultuur on vaid iseend täis, pimestatud isesusest – kas kuskil on veel ruumi ka isetusele?

Miks piiluda?

Inimest huvitab loomuldasa teine inimene. Kui fotol ei ole silmapaari, millele suunata oma fookus, siis eksleme pidetult pildiväljal ringi. Selfi lajatab otse silmnäkku – kompositsiooniliselt on neid pilte enamasti lihtne lugeda, portreekunsti aastatuhandetega ladestunud kuldlõike reeglid on saanud selfides endale kultuuriloo mastaapseima väljundi. Vahendajaiks siis Twitter, Instagram ja Facebook (viimase nimi tundub selles kontekstis eriti oraakellik).

Selfidest on saanud sotsiaalmeedia aparatuuri kasutades üks popitööstuse suurimaid katalüsaatoreid. Selfi on lukuauk teise inimese ellu – esialgu ehmatavalt, isegi võõrastavalt vahetu. Kuid me januneme ju eheduse järele, ning seda selfid meile lubavad. See annab võimaluse siduda teisi endaga rabava intiimsusega. Kui varem pidime leppima pleekiva staaripostriga seinal, siis nüüd saame iga päev jälgida vahetuid kaadreid, mida varem oleks jagatud vaid lähimate sõpradega.

Nii saab 11 miljonit Rihanna Instagrami jälgijat koos staariga väisata nii tema emakodu kui VIP-pidusid – paiku, kuhu ei satuks muidu eales keegi peale lähedaste ja valitute. Selfi kui unistuste paparatsopilt, mille on võtnud üles staar ise.

Selfi võidukäik tähendab isiklikkuse ja intiimsuse täielikku pagendust, me saame nautida üksteise lõputut lähedust, olles füüsiliselt üksteisest eraldatud. Distantsid me vahel ei ole enam olulised, füüsilise maailma mõõdiksüsteemid on virtuaalmaailmas kaotanud igasuguse tähenduse. Peale vahemaade on kadunud ka ohutunne. Ma pole päris kindel, kui petlik või õigustatud on ohutunde haihtumine virtuaalruumist. Oluline on ju teadlikkus omaruumi piiridest (kusjuures piirid on omakorda seotud häbitundega), et mitte lahustuda iseenda avatari.

Selfide sõnavara on piiramatu, kuid on sõnu, mille kasutussagedus on eriti suur. Selfi vannitoas või voodis lükkab eheduse pedaali veelgi sügavamale – traditsiooniliselt privaatne tsoon lisab autoportreele enesepaljastuslikku ausust: mul ei ole mitte midagi varjata. Vaid selfi pooside varule paneb ühe piiri ette käsi telefoniga kui kohustuslik osa autoportreest. Sellest poosist on saanud omamoodi kehaline meem – kui jalutada näiteks Tallinna südalinnas (pigem siis soojemal ajal, talvel kolivad selfi-setid rohkem tuppa), siis võib igal sammul näha mõnd autoportreteerivat inimest, tõenäoliselt turisti, kes saadab oma vahetut võtet koju perele, kallimale või Muhvi kombel iseendale.

Miks postitada?

Selfid on kiiresti vahetuvad etiketid purkidel, millesse oleme pigistatud. Silt peaks meid reklaamima, näitama kaupa apetiitse, kuid samas eheda ja värskena. Retušeeritud stuudiofotost palju kindlama löögi garanteerib aus selfi. Nähtav olemine ja inimloomuse ürgsed tungid on otseselt seotud, feministlike vaadetega sotsioloog Gail Dines on tabavalt märkinud: «There’s only one way to visibility, and that’s fuckability.» («Nähtavaks olemisele on vaid üks tee – ja see on pandavus.») Selfi on muutnud me keskkonnataju kohutavalt füüsiliseks, sõnatu-hääletu siluett peaks esindama ka kõike seda, mis selle all peidus.

Samas on massiline seksuaalselt pakkuva tooniga selfide postitamine kutsunud vastukaaluks esile ka omamoodi iroonilise selfide kultuuri. Kui oma turuväärtust promovatel üleseksualiseeritud autoportreedel on kõige sagedamini noored naised, siis selfi-punki esindavad enamasti veidi küpsemad mehed.

Sõnalist lugemisoskust kaotav põlvkond kompenseerib seda visuaalsete koodide süsteemiga. Üks selfide olulisemaid tasandeid on oma turuväärtuste esitlemine. Selfi jõusaalis – otsin füüsilist kontakti; selfi kiisuga – otsin hellust; selfi kaubamaja riietuskabiinis – pean stiili oluliseks jne.

Kuid kas vaid selfide kaudu maailmaga suhtleva olendi pildile mahukski midagi enamat peale iseenda? Kus oleks teise inimese koht tema elus? Ja äärmises selfikultuses on midagi väga ebakindlat, see mõjub nagu klikkidesse arvutatud enese olemasolu tõestus.

Samsungi tehtud uurimus näitas, et 18–24-aastaste hulgas moodustavad pea 30 protsenti kõigist sotsiaalmeedia postitutest autoportreed. Võiks öelda, et konditsioon on patoloogiline, sotsiaalkäitumise doktorid on juba välja mõelnud ka diagnoosi – selfieism.

Lõhe paralleelreaalsuste vahel tundub hirmutav – samal ajal kui peavoolumeedia ja poliitika lööb lamenti elektrirongide või Prantsuse/USA presidendi armuelu üle, prunditavad miljonid noored oma nutitelefonide ees huuli, et lasta lendu järjekordne tõestus olemasolust.

Selfi kui avatar

Möödunud aasta viimastel päevadel avaldas The New York Times oma kultuurirubriigis näitleja James Franco selfide kultuuri kaitsva kolumni. Häbitult ja iga päev oma nägu postitaval kangelasel on üle miljoni jälgija ning ta analüüsis sotsiaalmeedias käitumist vaheda aususega – tema kui popitööstuse toote eesmärk on TÄHELEPANU. Ning kas see pole mitte see, mida me kõik igatseme? Tähelepanu vajavad nii tooted kui inimesed (popikoon ühendab endas siis mõlemad kvaliteedid). Ning võistluses tähelepanu eest on selfist saanud tõhusaim relv, tähelepanu on võim.

Selfi on kui avatar, kild sellest, mis me tegelikult oleme. Franco seletab, et huvi inimese vastu lahtub kohe, kui ta ei näe tema profiilil piisavalt näopilte. Soov näha füüsiliselt sõnumi edastajat on inimlik (seda teavad ka kõik ajakirjanduses töötanud – väikseimgi kommentaar tuleb varustada kommenteerija näoga, muidu seda lihtsalt ei loeta). Sotsiaalmeedia ajastul on selfi see, mis võimaldab vaadata teise silma sisse ja öelda: «Hei, see olen mina.»

Kõik vähegi sotsiaalmeediaga kokku puutunud teavad, et olustikupildid (rääkimata siis näiteks kunstiteostest) saavad alati mitu korda vähem laike kui näopildid. Nägu on lihtne lugeda, teise inimese äratundmine on emapiimaga kaasa antud. Ja tegelikult – kas pole ka mitte normaalne, isegi hea, et meid köidab üle kõige teine inimene?

Jõuline ja imetletud selfi annab kontrolli hetke üle. Kuid mis juhtub siis, kui see hetk on läbi? Selfi haihtub üüratusse infogalaktikasse nagu iga kild virtuaalses infolaviinis, küsimus on vaid selles, kes kui kiiresti suudab virtuaalse valuuta vahendada päriselulisteks kvaliteetideks – inimsuheteks, seksiks, müügitulemusteks.

Sotsiaalmeedia on veider keskkond, milles info liigub lainetena. Pildigaleriid hingematvate vaadetega mahajäetud tondilossidest või videod klaverit mängivast kutsust tormavad läbi tuhandete inimeste seinte linkimiskiirusel. Samasuguse maaniana toimivad ka netikampaaniad, kus loositakse välja nutitooteid või korjatakse klikke, millega saata üks kena eestlanna Lapimaale seiklema. Klikk võib muuta elusid, lennutada areenile tähti. Palun kliki minu lingil, minu pildil. Kõrvalt vaadates võib see muidugi tunduda pateetilise, nartsisliku kurbmänguna, kus peegelpilt imeb endasse iga pikemalt peegli ees seisja. Aga ehk ongi teispool peeglit parem? Oluline on ju enesega rahulolu – mida peeglitaguses reaalsuses jagatakse ehk lihtsamalt? Kus ainsaks pingutuseks on klikk, klikk, klikk ...

Selfide buumi taga on nähtud ka enesele orienteeritust kui reaktsiooni ümbritsevale ebakindlusele. Kui kõik muu ümberringi pakub pidetust, siis autoportreele saab veel kindel olla. See ei valeta. Või siiski?