Kersti Kaljulaid.

FOTO: Peeter Langovits

Huvitava Kooli mõttekoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et see küsimus oli üks neist, mis oli laual Huvitava Kooli mõttekoja esimesel kogunemisel.

Mõttekoja liikmena juurdlen ma viimasel ajal koolikorralduse üle pea iga päev. Küsin teisteltki, kel lapsed koolis käivad, eriti neilt, kelle lapsed on käinud koolis nii Eestis kui ka mujal. See pisike lugu siin innustab loodetavasti ka lugejat sulge haarama ja panema kirja oma mõtteid (kõik arvamused on teretulnud aadressil Kersti.Kaljulaid@eca.europa.eu – kasutan neid heal meelel autoreile viidates Huvitava Kooli mõttekoja töös).

Mu jaoks on väga huvitav küsimus, kellele õigupoolest peab kool huvitav olema ja kes selle koolielu huvitavaks peavad elama. Ja mis on üldse koolielu? Kitsalt liikumine piki tunniplaani? Kümme aastat tagasi olin ma ise selline lapsevanem, kellele kool tähendas just seda – laps läheb etteantud rada pidi kooli ja teeb seal seda, mida tunniplaan ette näeb. Kui õpetaja midagi lisaks organiseeris, olin tänulik. Nüüdseks olen näinud, osalenud ja armastama hakanud teistsugust lähenemist. Kontrollisin teiste sama teed käinud lapsevanemate peal − ma ei ole ainuke, kellel sellised tunded on.

Alates 2004. aastast on mul võrdluseks kõrval keskeuroopalik arusaam koolis käiva lapse vanema rollist. Torkab silma, et Kesk-Euroopas osalevad vanemad palju rohkem igapäevases koolielus kui Eestis.

Laias laastus igal nädalal on lapsevanemaid klassile ja koolile appi vaja – algklassides on selleks iganädalased raamatukogu- ja ujulatunnid, näituste, teatrite jne külastamised. Lisanduvad trennid, mida annavad lapsevanemad; ringid, mida korraldavad lapsevanemad; laadad ja kontserdid, mida organiseerivad lapsevanemad jne. Ma pole Eesti kooli lapsevanemana pidanud nii palju küpsetama igat sorti kooliüritusteks kui siin, seisma leti taga ja midagi müüma, jõululaadal saapapuhastajaid koordineerima või tulema appi, kui kooli tuuakse pimedate juhtkoerad ja eelkooli õpilased saavad neid näha vaid siis, kui viie lapse kohta on üks täiskasvanu … Ei saa jätta ka märkimata, et koolibussiliiklust korraldabki lapsevanemate liit (vabatahtlikena, mitte palgalistena).

Jah, tuleb meeles pidada, et siinkandis oli veel 15 aastat tagasi kooliteed alustanute hulgas vaid üksikuid lapsi, kelle mõlemad vanemad täiskohaga töötasid. Nüüd on olukord muutunud, enamasti käivad tööl mõlemad vanemad, kuid positiivne sebimine kooli ümber on jäänud. Kooli ümber elab ja toimetab pidevalt lapsevanemate kogukond. Seda peetakse normiks ja see ongi lapsevanem olemise elementaarne osa: näiteks võtad sa enda peale (koos teiste vanematega muidugi) terveks aastaks algklasside raamatukogu koostamise ja korrastamise. Eemal seisma harjunud eesti päritolu lapsevanemal hakkab südametunnistus kiiresti piinama, kui pidevalt saabuvad postkasti kutsed osaleda. Ei kõlba ju seanahka vedada, kui kõik teised on usinasti asja kallal.

Ma arvan, et ka Eestis tasub mõelda selle peale, kuidas kujundada kaasavamaid hoiakuid. Kindlasti on Eestis koole, kus toimuvad sarnased vahvad vanemate tugitegevused, eriti käib see kogukonna enda loodud koolide kohta, aga mulle tundub, et enamikus koolides see nii pole. Kindlasti on koolidele toeks hoolekogud, aga seal on siiski pisike hulk suure südamega lapsevanemaid ja vilistlasi, kes võimaldavad teistel nende entusiasmile toetudes oma aktiivse rolli ära delegeerida.

Kas vanematel saaks olla senisest suurem roll selles, et kool oleks huvitav, et ta oleks vähem lapse töökoht ja rohkem ühine kogemus? Kool on põnevam ja vähem hirmutav, kui pisikesest peale on kool ka emme ja issi, mitte ainult õpetajate ja laste vaheline asi, mille peamist kokkupuutepunkti väljendab lapsevanema raske ohe, kui laps ulatab talle lastevanemate koosoleku kutse. Muidugi huvitab ka Eestis vanemat see, kuidas lapsel koolis läheb. Vahe on selles, et Kesk-Euroopas huvitab minu meelest vanemaid seegi, kuidas koolil läheb, ja kõikvõimalike ürituste kaudu annab kool ka vanematele vastu − üksjagu seltsielu, mis lubab suhelda just sama vanade laste vanematega. Kõik kooli algatatud üritused ei olegi nii väga lastele, on ka ainult suurtele suunatut. See loob mõnusa peretunde, vanemad kasvavad samamoodi kokku kui lapsed.

Minu arvates on sellesuunalisel kultuurimuutusel – mis on pealegi juba alanud − vaja eredad näited teistele innustuseks välja otsida ja mõelda välja, kuidas aidata kujuneda uuel normaalsusel, see on meie head haridust kindlustav roll, mis ühtlasi pehmendaks koolisüsteemi rangemaid näojooni. Sellest tekib palju head tagasisidet õpetajatele: kes ei hakkaks senisest enam lugu pidama õpetaja tööst ja tema rollist ning vastutusest, teinud just ise läbi oma selle nädala ainukese tunni 30 ülielava kaheksa-aastasega, kes on vaja saada ujulasse, ujumispükstesse, vette ja sealt uuesti tagurpidi kooli tagasi? Eemalt võib ju öelda, et see on ainult õpetaja töö ja mina ei peagi nägema selles suurt kangelastegu, aga lähedalt vaadates … Head tagasisidet saavad ka lapsed – kõik teised klassi lapsed saavad tuttavaks tema vanematega, see süvendab koosolemistunnet. Lapsevanem näeb, kuidas toimivad suhted lapse kollektiivis ja kuidas laps ise seal toime tuleb – negatiivset nagu polegi peale selle, et tööpäev läheb osaliselt tuksi. Jah, möönan, see on Eestis oluline probleem – meie tööandja elab ju tihti raskesti üle sedagi, kui ema haige lapsega kodus on, mis siis veel niisugusest lustist rääkida! Aga hea energialaengu saanud lapsevanem liigub ju linnutiivul, ju on tööandjalgi võimalik sellest kasu saada. Meie ühiskond ei oska veel hästi luua ja kasutada pehmeid väärtusi, mida ühekski kõvaks vääringuks ei saa ümber defineerida ja arvele võtta. Kooli ümber toimetades on vast päris hea seda asja õppida.