/nginx/o/2013/12/07/2672610t1ha8c9.jpg)
TLÜ algõpetuse osakonna dotsent Mare Müürsepp kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et tehnikahuvihariduse ringe-klubisid on Eesti koolide juures väga vähe.
Mare Müürsepp: mure looduse ja tehnika huvihariduse pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna ülikooli klassiõpetajate lõpukursus tegi sel aastal seminaritööna ülevaate kümnes maakonnas pakutavast huvitegevusest, et selgitada välja, kuidas on I−II kooliastme õpilastel võimalik harrastada loodusteaduse ja tehnikaga seotud tegevusi.
Selgus, et selliseid ringe-klubisid on väga vähe. Levinuimad on loodusesõprade ringid, ka arvuti-, robootika- ja nutiringid, mille levikuks töötavad toredad projektid; üsna tavalised on matemaatika-, meedia- ja foto- ning automodellismi ringid. Matemaatikaharrastus konkretiseerib end vahel pranglimisena; loodust uuritakse avastajatena ja lööklause «Tunne ja uuri» all. Noorematele koolilastele tundub hästi sobivat nuputamis- või taiburing, kindlasti on tore minna ka laborirottide ringi ja inseneride klubisse. Haruldasemad suunad on helidisain, meremeeste klubi (sh jahtide remont) ja ornitoloogia.
Kuid tehnikaringe on vähe. Kui suures linnas on tehnikaringe isegi valida, siis mõni maakond jätab noore tehnikahuvilise peaaegu et tühjade kätega. Sage on aga ka olukord, et tehnikaringi juhendajale on see tegevus hobi ja oma põhitööna tegeleb ta hoopis millegi muuga. On ka entusiastlikke eraisikuid, kes juhendavad lapsi ringijuhiks ametlikult vormistamata.
Üldjuhul on huvitavad tehnikaringid tekkinud ülikoolide, kolledžite ja kutsehariduskeskuste hõlma alla. Muudes paikades võib leida pigem puutöö ja muu taolisega seotut: floristika, metsasõbrad, looduskunst, kalastus. Tehnikahuvi on osatud rakendada ka ratta- ja autoringides, samuti saavad noored oma tehnikateadmisi ning fantaasiat rakendada noorte ajakirjanike ringis, animafilmide stuudios ja nutitelefoniringis.
Uuritud maakondades tegutses meid huvitavas I−II kooliastmes vaid üks Punase Risti ring. Võrdlusena: 1930. aastate Eesti Vabariigis oli neid ringe ligi 150.
Mõni harrastus liidab lapsevanemate ja kohaliku kogukonna ettevõtmised, nt automodellism kui kogu küla pereklubi.
Kallid materjalid
Kui tehnika- ja loodusteaduslike ringide vähesuse tavaline põhjendus on kasutatavate materjalide ja vahendite kallis hind, siis leidub ka selliseid ringe, kus saadakse läbi vaat et paljalt vaimu varal. Mitme laste tehnikaringi töökava sisaldab vanade kodumasinate ja arvutite uurimist, st lahtivõtmist, ja see töö ei peaks küll riistade puudumise taha pidama jääma. Tore ettevõtmine on külastada kodulinna kauneid paiku − seda teeb ringitöös oma klassiga üks õpetaja, kes tahab harjutada lapsi kõndima, looduses viibima ja ümbrust märkama. Selles pealtnäha lihtsameelses tegevuses väljendub suur tõde: lastel ei saagi tekkida sügavamat huvi, kui nad ei harju teatud keskkonna ja tegevusega.
Natuke nutikust kulub alati marjaks ära. Ka selleks, et leiutada lastele eakohase tegevuse võimalus, mis tekitab soovi rohkem teada ja osata. Teisalt tundub, et kasu võib olla huvitegevuse (nt tehnikaringide) veebivõrgust, mille abil saaks juhendamist ja koostööd kogeda ka laps, kes oma elukohas endale huvi- ja oskusekohast ringi ei leia.