Tartu Ülikooli tudeng Kaspar Jõgeva küsib, kui kalliks läheb rahaliselt see, et viiendik eestlastest ei hakka kunagi arvestataval määral makse maksma. Vaesus tuleb tagantjärele kinni maksta – see on justkui järelmaksuga laen, mille intressimäära ei tea keegi.
Teisipäeval esitles statistikaamet kogumikku «Laste heaolu», mille andmeil elab 23 000 last absoluutses või äärmuslikus vaesuses. Esmaspäeval avaldati Andreas Kaju blogipostitus, milles ta toob esile probleemi: vaestel puudub poliitiline patronaaž ning absoluutses vaesuses elavate laste päevaeelarve on kolm eurot.
Rahvaloenduse andmeil elab Eestis 237 000 kuni 18-aastast kodanikku. Kui vaesuses või vaesusriskis elab 47 000 last, siis sööb iga viies tänaval jalutav mudilane päevast päeva ja aastast aastasse kartuleid või kiirnuudleid. Rohkemaks raha ei jagu, sest kolm eurot on päevaeelarve sellisel absoluutses vaesuses elaval lapsel, kelle pere saab riigilt kõiki taotletavaid toetusi. Suhtelises vaesuses elava lapse päevaeelarve on halvemal juhul mõnekümne sendi, paremal juhul euro võrra suurem. Silmanähtavalt nõnda vaest last silmates tekib mõte: kas temast saab vang, narkomaan või hoopis prostituut? Või on just tema see, kes fööniksina tuhast tõuseb?
Tahame seda endale tunnistada või mitte, aga tegude tasandil ei huvita empaatiale rõhuv retoorika Eesti poliitmaastikul kedagi. Kuid just poliitilised otsused on vajalikud seesuguste anomaaliate likvideerimiseks. Seepärast kasutagem küünilisemat küsimust: kui kallis vaesus on?
Neil lastel, kes aastast aastasse vaid kartulite ja kiirnuudlite peal elavad, ei ole kuigi tervislikke toitumisharjumusi. Mahetoitu nad tõenäoliselt ei tarbi. Kohalikke puuvilju saavad nad õunaraksu minnes ja mangosid võivad telekast vaadata. Kui palju läheb Eesti tervishoiusüsteemile maksma see, et vaeste inimeste tervist tuleb tõenäoliselt turgutada kogu nende ülejäänud elu? Tabletid, perearsti visiidid, eriarsti visiidid…
Need lapsed ülikooli ei lähe. Tõsi, mõnel eluvõõral ametnikul võib siin tekkida küsimus, et miks. Aga ei lähe, sest ühikakoht maksab umbes sada eurot kuus. Sellest odavamat elupinda üliõpilastele pole. Vaevalt absoluutses vaesuses elav üksikvanem tudengit rahaliselt toetada jõuab. Pigem tunneb ta rõõmu selle üle, et enda ja teise lapse jaoks rohkem raha jagub. Tudengile makstavast vajaduspõhisest toetusest 220 eurot kuus saab üliõpilane maksta üüri. Arvestades, et paarkümmend eurot kuus kulutab tudeng õppevahenditele, transpordile, telefoniarvele või elementaarsetele hügieenivahenditele, jääb talle alles 90–100 eurot elamiseks ehk jälle kolm eurot päevas. Seega, absoluutses vaesuses elavad lapsed ei lähe ülikooli. Realistlikum tundub oletada, et nad alustavad karjääri näiteks Hesburgeris või munitsipaalpolitseis. St, nad ei hakka ilmselt kunagi arvestataval määral makse maksma.
Vaimusilmas võib ette kujutada ambitsioonikaid kümneaastaseid, kes tahavad saada arstiks. Aga kas te kujutate ette mõnda, kes ütleks: «Kui saan suureks, tahan hakata tegema friikaid»? Ilmselt mitte, aga kõrgemale pürgimist võib absoluutsest vaesusest pärit noorte jaoks võrdsustada Tuhkatriinu-muinasjutuga. Igatahes võib Hesburgerisse tööle minev noor selles kontekstis olla ühiskonna jaoks isegi võit. Kindlasti on see parem kui «nõela otsa kukkumine», ja selleski pole midagi imelikku – inimlikult tundub see täiesti mõistetav alternatiiv. Kui ikka aastast aastasse peab kolme euroga päevas elama, siis Egiptusesse just ei sõida. Kui narkodiiler lubab «Egiptimaale viivat» süstlatorget, siis võib see aastatepikkuse haletsusväärse elukvaliteedi juures tunduda täitsa ahvatlev.
24-aastase noorena, kes lõpetab peagi õpingud ja siirdub täiskohaga tööle, tahaksin ma tegelikult teada: palju see minule maksma läheb? Kui palju läheb mulle maksma see, et vaestel puudub poliitiline patronaaž? Hea küll, kaudselt maksan juba praegu sellega, et süda nutab, nähes alaealist klienditeenindajat kiirtoidurestoranis mind teenindamas – alles hiljuti tegi üks gümnasist mulle kell neli öösel pitsat. See teismeline võinuks ju end koolipäevaks välja magada, kuid ei…
Aga kui palju raha läheb maksma see, et viiendik eestlastest ei hakka kunagi arvestataval määral makse maksma? Halvema stsenaariumi korral tuleb tasuda nende rehabilitatsiooni eest võõrutuskeskustes, ehitada vanglad suuremaks või toetada HIVga nakatunuid. Kahtlustan, et poliitilise patronaaži puudumine vaeste ühiskonnaliikmete suhtes võib mulle tulevikus päris kalliks minna.
Rääkides majandusterminites, peaks nõudlust vaesuse probleemi lahendamiseks olema. Vaeseid elab Eestis piisavalt, hääli jagub. Ja usun, et vaesuse likvideerida lubajale laekuks palju rohkem hääli kui vaid vaestelt endilt – empaatiavõimelised inimesed pole välja surnud. Ja küünikud peaksid mõistma, et vaesus tuleb tulevikus tagantjärele kinni maksta – see on justkui järelmaksuga laen, mille intressimäära ei tea keegi.
Poliitiline patronaaž vaestel puudub, kuid sihtgruppi peaks jaguma. Mõni päev tagasi tegi Andres Herkel avalduse, et tuleb uus erakond. Tegi ka Ojuland. Lootkem, et nad leiavad ühise tee ega jää killustatult eri leeridesse. Reformierakond viib läbi n-ö uutmist; kui edukas see olema saab, eks näeme. IRL ei saa end samuti liiga kindlalt tunda. Unustagem Partsi rongid, kuid ehk saabub mõni tõsine skandaal või ehk löövad sotsid siiski Keskerakonnaga kampa? Sotside jaoks peaksid vaesemad ühiskonnaklassid tähtsad olema. Samas, mida neil nagunii suure maksukoormuse tingimustes lahendusena pakkuda oleks? Kas sotsidest saab uus reformierakond (sõna otseses tähenduses)?
Igal juhul on riigikogu valimisteni veel aega. Oleks ülimalt teretulnud, kui vaesuse probleemi tulevikus natuke tõsisemalt võetaks. Ja valimisplatvormi kirjutatud hüüdlause «Seisame vaesuse vähendamise eest!» ei ole probleemi tõsiselt võtmine.