Juhtkiri: tööõnnetus

Foto: Urmas Nemvalts

Kas reform pääseb kännu tagant lahti?

Praegu maksame Eestis kõik solidaarselt kinni tööõnnetuste ja kutsehaiguste riskid. Sõltumata sellest, kas töötame saekaatris või saiapoes, ehkki oht on erinev.

Samuti maksavad ühtviisi nii selline saekaatri omanik, kes on palju kulutanud, et töötajate sõrmed alles jääksid, kui ka ettevõtja, kes saemeeste ohutusest ei hooli.

Kas see süsteem tundub õiglane? Kas see on mõistlik? Üsna ilmselt pole selline kord õiglane. See, kes riski võtab ja kasu lõikab, peaks kinni maksma ka õnnetuste kahju.
Samamoodi on praegu osal ametikohtadel ette nähtud teistest varem pensionile saamine.

Kui sõjaväelaste või politseinike puhul võime väita, juhul kui see on sisuliselt põhjendatud, siis las nii ollagi, sest üks riigieelarve kulu kõik, siis äriühingute puhul sama seisukoht ei tööta. Kui üks töö tõesti rikub inimeste tervist rohkem kui teised, siis peaks kahju kinni maksma konkreetne tööandja.

Näilisest lihtsusest hoolimata on see küsimuste ring osutunud Eestis raskesti lahendatavaks. Ametiühingud on vastu eripensionide kaotamisele. Nende lepitamiseks sobiks kindlustussüsteem.

Tööandjate ühendus omakorda ei taha senisest rohkem raha maksta. Tõelised entusiastid on kindlustusfirmad, kes näevad senise korra muutmises uut teenimisvõimalust.

Tööandjate seisukohta toetab praegune vilets majandusolukord. Maksukoormuse tõus ei elavda majandust ega soosi uute töökohtade loomist. Nende argumendi kaalukust vähendab tõsiasi, et sama väitega on tööõnnetuste ja kutsehaiguste riski kindlustamisele vastu seistud kümmekond aastat.

Nii buumi tipus kui järsu languse ajal. Samuti tuleks küsida, kas ühiskatlast ühe osa ettevõtjate riskantsete töökohtade kinnimaksmine on õiglane teiste suhtes. Tööandjad sooviksid, et uue kindlustusliigi kulude korvamiseks alaneks sotsiaalmaks.

Kui me oletame, et sotsiaalmaksu tõesti alandataks, siis peaks riik enne teadma, millised on tegelikult tööõnnetustega seotud kulud. Seda me aga ei tea, sest praegune süsteem ei soosi õnnetusjuhtumite ja haiguste registreerimist tööga seotuks.

Teine äärmus poleks samuti õiglane ega mõistlik. Kulude kohta on erinevaid hinnanguid, aga konkreetsete kokkulepete jaoks on arusaadavalt vaja paremat teadmist.

Üldjoontes eelkirjeldatu tõttu on reform tööõnnetuste, kutsehaiguste ja eripensionide asjas kännu taga kinni olnud. Riigi eelarvestrateegias väljendatud tahtmine nendele küsimustele vastust otsida on õige ja samas esialgne ettevaatlikkus konkreetsete lahenduste väljapakkumisel mõistlik.

Tegu oleks ühega struktuursetest reformidest, aga kahjuks pole seda võimalik ära teha hurraa-optimismiga.