Tiina Tambaum: vanusevangist priiks

Tiina Tambaum Foto: Erakogu

Olemasolev kutse- ja kõrg­haridus­süsteem on üles ehitatud eeldusele, et õppija on noor inimene, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Tiina Tambaum.

Sven Mikser kirjutas Postimehes essee hariduse teisest võimalusest, osutades eluea pikenemisest tulenevale vajadusele naasta 45-aastasena koolipinki. Teeb rõõmu, et peavoolu meedias pöördub autor lugeja poole ning räägib just tema (mitte umbmäärase ühiskonna) õppimise vajalikkusest.

Ka oli hingekosutav, et 45-aastast kirjeldatakse enesestmõistetavalt kui õppimisvõimelist inimest. Uste avamine kutse- või kõrgkooli pärast 20–30 aastat leivateenimist on kindlasti lahendus õpihimulisele üksikisikule, kuid kas see aitab vananeva elanikkonnaga riiki tema sümptomites. Mikser näeb probleemi haritud inimese vaatevinklist, aga 21. sajand ei õnnista pikema elueaga mitte ainult tarku ja usinaid.

Meie kõrgkoolides õppivatest kõikidest üliõpilastest moodustavad 40-aastased ja vanemad seitse protsenti. Rahvaarvust moodustavad 40-aastased ja vanemad inimesed poole, ning neist umbes kolmandikul on kõrgharidus. Seega on praegu 40+ vanuses kõrgharidusega inimestest uuesti kõrgkoolis paari protsendi ringis.

Ühelt pool näitab see arv, et tee kooli on küpsemal õppijal juba leitud. Pole kuulnud, et kõrgkoolid diskrimineeriks sisseastujaid vanuse alusel, pigem on kõik oodatud. Samuti kohandavad koolid oma loengukava töötavate üliõpilaste vajadustega, sest tööl peavad käima ka noored. Tean isiklikult kõrgelt kvalifitseeritud PR-inimest, kes õppis juristiks, ning olen kuulnud, kuidas tippklassi teadur plaanib pensionieas saada lasteaiakasvataja paberid.

Teiselt poolt on 40+ vanuses õppijate arv kõrgkoolides väga väike. Kas ainult raha- ja ajapuudus on need, mis takistavad (uuesti) kooli tulema? Olukord on keerulisem.

Olemasolev kutse- ja kõrgharidussüsteem on üles ehitatud eeldusele, et õppija on noor inimene. Inimese õppimisvõime vanuse tõttu ei kao. Ka 100-aastane on võimeline arenema ja teatud omaduste poolest on ta isegi parem õppija kui nooruk. Kuid õppimisvõime muutub vanusega ja see paneb inimest endas kahtlema, kas ta pärast sissesaamist kooli ka püsima jääb.

Meie tähelepanekud enda kohta, kuidas mõtlemine ja jälgimine muutuvad aeglasemaks, raskem on tegeleda mitme asjaga korraga ning – mis kõige hirmutavam – lühimälu veab alt, kallutavad mõtlema, et õppimise aeg on möödas. Tegelikult ei ole õppimise aeg möödas, vaid tuleb loobuda enda võrdlemisest selle uljaspea ja talendiga, kes sai kunagi oldud, ning kasutada lastega võrreldes teistsuguseid õppimisviise. Tasemeõppe kooliprogrammid seda praegu ei tee. Vähe on abi osaajaga õppimisest, kui iga üksik kursus tuiskab materjalist läbi nii, et keskeas õpilane ei jõua prillegi ninale sättida.

Tänapäevases kutse- või kõrgkoolis ei saa ka hakkama ilma arvutioskuseta. Tekib küsimus, et miks peakski, Eesti on ju e-riik. Eelmisel sügisel avaldatud 16–65-aastaste oskuste uuringu tulemused toovad e-uhkusest punnis eestlase maa peale. Eestis ei ole iga kümnes tööealine inimene arvutit kunagi elus kasutanud. Tööealisest elanikkonnast 16 protsenti tunneb arvuti kasutamisel ebakindlust, seejuures on ebakindlate seas oluliselt suur osa kõrgema haridusega naistel.

Laias laastus võib see tähendada, et pooled kõrgemas vanuses tööealistest hoiavad arvutist pigem eemale. Kõikidel neil on eluteest vähemalt kolmandik alles ees. Isegi kui nad peaksid unistama tasemeõppest, on neil selleks tarvis ettevalmistuskursuseid.

Samal ajal tunnetatakse väga hästi, kui kiiresti möödub õpitud ameti «parim enne». Vanusegrupis 50–74 arvab vaid 13 protsenti töötavatest inimestest, et nad leiaksid oma oskustele vastava töö, kui nad peaks selle praegu kaotama.

Tuge ja initsiatiivi, kui tahate, siis ka sundi, oodatakse tööandjalt. Vanusegrupist 50–74 polnud 2009. aastal 12 kuu jooksul käinud kaks kolmandikku ühelgi koolitusel ega väljaõppel, polnud osalenud kaugkoolituses, tasemeõppes ega täiendanud ennast isegi mitte iseseisvalt. Passiivsema osa moodustasid pigem madalama haridusega inimesed. Neist, kes olid osalenud enesetäienduses, olid enam kui pooled saanud selleks võimaluse töökoha kaudu ning töökohal väljaõpet oodati ka tulevikus.

Elukestvat õpet on selle mõiste tekkimisest peale strateegilistes dokumentides käsitletud pigem ametiõppe valguses. Justkui elu seisneks ainult palgateenimises ning pensionär poleks elav inimene. Praegusel noorel pensionäril on elu ees veel viiendik sajandist. Tema arendamine, koolitamine ja uutele oskustele rakenduse leidmine on samaväärselt tähtis ülesanne kui kõrgharitud neljakümneaastase ümberõpe.

Ses mõttes ei käi me mööda ühe küüruga elukaart, vaid piki elulaineid. Kõnelesin suvel 64-aastase korterelamu-küla mehega, kes unistab õppida pottsepaks. Ta kahetses, et polnud sellele mõelnud juba majandiajal traktoristina leiba teenides. Pottsepaoskustega saaks ta lisa teenida ja tuua oma kasutusse pensionäriellu mõtet. Ükski bürokraatlik koolitusmeede seda teojõulist meest ei aita, ta on kõik juba järele uurinud, ning endal raha mõne meistri käe all õppimas käimiseks ei ole.

Meile meeldib rääkida vananemisest läbi kõnekujundi «vein muutub seistes aina paremaks». Tõepoolest, inimene küpseb ajas ja tema mõtted arenevad elukogemusega terviklikumaks ja klaarimaks. Aga kindlasti ei toimu see läbi (veinikeldris) vedelemise. Erinevalt veinist inimene lihtsalt «seistes» paremaks ei muutu.

Kindlasti on teise kutse- või kõrghariduse soodustamine perspektiivne riigi arengule. Aga selle kõrval peaks riik nägema tööandjates olulist hariduspartnerit ja pakkuma vahendid, et jõuda inimesteni, kes ise esimest sammu õppimiseks ei tee. Samuti tuleks näha, et 65+ inimesed ei ole kõik vabatahtlikud vanaduspuhkajad, vaid osa neist istub vanusevangis. Ning formaalharidussüsteem peaks valmistama ennast ette väga heterogeense seltskonna vastuvõtuks. Vastasel juhul jätame suure osa elanikkonnast keldrisse omapead käärima.

Autor on üleeuroopalise vanemaealiste uuringu SHARE Eesti projektijuht.