FOTO: Repro

Kommunikatsiooni õppejõud Agu Uudelepp võrdleb poliitikat pokkeriga ning soovitab Parema Eesti ja Vaba Isamaalise Kodaniku ühistöös sündivale erakonnale paar klibakat lauda visata, lootuses, et asemele saadakse äss ja kümme.

Üks eestlane võitis sel nädalal kaardimängus enam kui 425 000 eurot. Vanarahvas võiks õlgu kehitades nentida, et suur summa sukasäärde, pihutäis peenraha parteiloojatele. Sellega pokkeri ja poliitika erinevus lõpeb ning sarnasused algavad.

Kõige kõvem käsi pokkeris on kuninglik mastirida – äss, kuningas, emand, soldat ja kümme ühest mastist. Kes selle endale kätte saab, on võitmatu. Isegi kui teisel on samasugune käsi teisest mastist, on pool võidusummast ikka tagatud. Teisisõnu, kaotada pole võimalik ja julgelt võib mängu panna nii palju kui vähegi võimalik.

Poliitikas on samuti oma mastirida ning enne valimisi on paslik vaadata, millised kaardid on võimulepürgijatele kätte jagatud. Praegu pakub see erilist huvi Vaba Isamaalise Kodaniku ja Parema Eesti baasil tehtava uue erakonna kontekstis. Seega, milline on esialgne kaartide jaotus lähema aasta-poolteise võimumängus?

Poliitiline äss on idee. Mida parem idee on erakonnal võtta ning mida kõvemini see valijate südametes ja meedia kõrvus vastu kõlab, seda parem. Tavaliselt panevad erakonnad idee kokku kahest osast: minuga saad rikkaks ja sinu vaenlane on minu vaenlane.

Hea idee hoiab ja kaitseb erakonda ka muidu halbadel aegadel. Keskerakonna lubadus rikastelt võtta ja vaestele anda on meie kultuuriruumis iidne ja töötab alati. Reformierakonna lubadus kõik jõukaks teha töötas seni, kuni usku viieteistkümne aasta pärast saabuvasse igavesse rikkuseriiki oli võimalik üleval hoida.

Uue erakonna eestvedajate esimesed kommentaarid nende idee kohta tõid vägisi meelde lapsiku stseeni lasteraamatust «Bullerby lapsed», kus tüdrukud pritsivad poisid märjaks, ja kui need küsivad, et mille eest küll ometi, kõlab vastus: «Me ise ka ei tea, mis me teeme!»

Esialgu ei osanud uued tulijad öelda isegi seda, kas nad on vasak- või parempoolsed, ehk keda ja kuidas rikkaks tehakse. Paistab, et olemasolev alusidee on lihtsalt senistele erakondadele vett kõrva visata. Üks kord võib see ju õnnestuda, nagu Res Publica ja Indrek Tarand on näidanud. Teist korda pole see Eestis veel kellelgi välja tulnud.

Seega kahest ideekomponendist üks on täiesti puudu ja teine ühekordselt kasutatav. Järelikult pikaajalist kandvat ideed ehk ässa PEVIKil (Parem Eesti – Vaba Isamaaline Kodanik) ei ole.

Poliitiline kuningas on erakonna esinumber. See on inimene, kellega erakonda samastatakse ning kes peaks olema igal juhul valimistulemusse netopanustaja ehk kandidaat, kes oma mainega toob erakonnale rohkem hääli, kui parteibränd talle juurde annab. Panus on suurepäraselt mõõdetav, seda kontrollitakse ja loetakse üle iga mõne aja tagant.

Võtame ruumi säästmiseks ette vaid sel sajandil toimunud riigikogu valimised ning vaatame võimalike esimeeste häältele otsa. Ilmselgelt omas liigas on Edgar Savisaar, kes püstitab järjest häälterekordeid. Tulemus viimastelt valimistelt (2003., 2007. ja 2011. aasta ja sajalisteni ümardatult) 13 000, 18 000 ja

23 000 häält. Talle sekundeerib kolme isikumandaadiga üks võimalik pretendent Reformierakonna nn kuningaks – Urmas Paet, kes sai 7600, 8700 ja 10 800 häält ehk samuti tõusvas joones ning kolm järjestikust isikumandaati. Sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser jääb neile juba alla, kuid temagi on küündinud isikumandaadini: 1300 (veel keskerakondlasena), 4300 ja 7400 häält.

PEVIKi käilakuju Andres Herkel on parlamenti saanud mitte isiku-, vaid põhiliselt kompensatsioonimandaadiga: 1200, 1200 ja 1800 häält. Tõsi, siin peab arvestama, et kuna ta ei ole olnud ringkonna esinumber, pole ta saanud brändi hääli. Kuid see ei muuda asja, sest nagu juba kirjutatud, kuningas peab oma erakonnale hääli juurde tooma, mitte erakonna omi vajama.

Pealegi, isikumandaadi saamiseks ei ole kuningapotentsiaaliga poliitikul vaja olla ringkonnas erakonna esinumber, nagu tõestas näiteks Villu Reiljan 1995. aastal või Kaja Kallas eelmistel parlamendivalimistel. Kuningas on PEVIKil järelikult küll olemas, kuid vähemalt kahel konkurendil on juhid tugevamast mastist.  

Poliitiline emand on majapidamise perenaine ehk parteide põhikirjas tavaliselt peasekretäriks kutsutu. Keegi peab hoidma suhteid erakonna eri piirkondade ja tasanditega, panema liikmeskonna tööle, tagama kõik eluks vajaliku ning suhtlema ka rahastajatega. Kuningal endal ei jätku selleks lihtsalt aeg­a ning elu on ka näidanud, et rahaga tegelemine on parem jätta madalamale tasandile.

PEVIKi on selles osas veel keeruline analüüsida, sest avalikkusele pole teada antud, kes n-ö kantsleriks pannakse. Oletame, et tugev kandidaat, keda aktsepteeritakse nii loodava erakonna mõlemas tiivas kui ka rahameeste hulgas, on olemas.

Poliitilised soldatid on allorganisatsioonide juhid ja ringkondade valimisnimekirjade esinumbrid. Need positsioonid võivad, aga ei pruugi kattuda. Näitlikustades: Keskerakonna kuningas oli kohalikel valimistel Tallinnas Edgar Savisaar, kuid edukaim soldat oli Jüri Ratas, kes juhtis Mustamäel valimisnimekirja. Igal heal soldatil on lisaks oma meeskond, kes tema hüvanguks töötab.

Loodava poliitilise jõu puhul tuleb kasuks, kui tegemist on piltlikult öeldes noorte vihaste meestega, kes loomulikult võivad olla ka naised. Näiteks kui tehti Reformierakonda, siis kuningas Siim Kallas oli alla viiekümne ning esisoldatid Heiki Kranich ja Meelis Atonen ümmarguselt kolmkümmend, esimene veidi üle ja teine sama palju alla.

Juhan Parts oli Res Publica esimehena peaministriks saades alla neljakümne ja äraostmatutest tuumik alla kolmekümne aasta vana. Ka see kuningas oma õukonnaga oli noor ja näljane ning tahtis võimupirukast osa saada.

Psühholoogid võiksid nüüd pikemalt lahti kirjutada, miks parajas keskeas pereisadest mehed enam nii palju ei pinguta. Olgu põhjused vaimsed (ei viitsi ja vastassoo ees pole ka enam vaja nii palju sulgi puhevile ajada) või kehalised (lihtsalt ei jaksa enam teha tööpäevi, millest sama suur osa on töö-öö) või sotsiaalsed (peret on vaja üleval pidada ja kõike enam ühele kaardile ei pane).

PEVIKil on pilt soldatite osas pisut selgem kui emandaga. Kohalikud valimised näitasid, et meeskond kandis Tartus, kuid Tallinnas jäi pisut puudu. Tugevat üleriigilist nimekirja praegu seega veel kokku panna ei suudeta, kuid tuumik on olemas.

Poliitiline kümme on raha. Palju raha, võimalikult suur ja ümmargune summa. Vaba Tallinna Kodanik plaanis 2013. aastal kulutada kohalikel valimistel 25 000 eurot. Reformierakond kulutas 1,9 miljonit, IRL üle miljoni, sotsid ligi 700 000 eurot. Suurusjärgud pole võrreldavad, kui ühed arvutavad miljonites ja teised kümnetes tuhandetes. Lühidalt: vähemalt seni pole uutel tulijatel raha olnud.

Raha olulisuses kahtlejad võiksid lugeda Kalle Muuli raamatust «Vabariigi sünnimärgid» Res Publica loomislugu. See erakond sai tuule tiibadesse alles siis, kui ärimehed emanda ja soldatite ideed uskuma jäid ning püsiva rahastamise tagasid. Siis oli võimalik viimasel hetkel ka paslik kuningas sisse tuua, sest kaardid olid korralikult käes ja vähemalt korraks suudeti kuninglik rida lauale lüüa.

Kas seega võiks öelda, et PEVIK­i üritus on lootusetu? Ei, vara veel. Pokkeri ja poliitika üks ühine joon on mainimata, nimelt võimalus kaarte vahetada, ja kell kukub alles kolmeteistkümne kuu pärast ühel kenal märtsikuisel pühapäeval. PEVIK peaks praegu vähemalt paar klibakat lauda viskama ning lootma, et saab ässa ja kümne asemele.

Ja kui ei õnnestu, siis jääb alati õnnemängija viimane võimalus. Manada kivinägu ette ja bluffida.