Andres Einmann: vali tööandjat

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

14 Eesti kodanikust laevakaitsjat on nüüdseks olnud juba rohkem kui kolm kuud Indias Tuticorinis võimude käes, kohtusaaga lõpu aeg­a ja tulemust ei oska aga keegi ennustada. Kindlasti ei osanud ükski AdvanForti teenistusse asunud laevakaitsja aimata, et see võib lõppeda Indias süüdistuse esitamise ja ähvardava pika vangistusega.

India võimud süüdistavad vahistatud laevakaitsjaid ebaseaduslikus kütuse tankimises, ebaseaduslikus relvade käitlemises ning ebaseaduslikus territoriaalvetesse sisenemises. Laevas langetab otsuseid kapten ja kui süüdistustel ka on alust, ei olnud kindlasti laevakaitsjad need, kes langetasid otsuse tankida kütust ebaseaduslikult või võtta kurss India territoriaalvetesse.

Kuigi praegu on vähe infot selle kohta, mis India rannikuvetes kinni peetud laeval tegelikult juhtus, sai Eesti kodanike vahistamiseni viinud sündmuste jada alguse hetkest, kui nad sõlmisid töölepingu AdvanFortiga. Julgustavalt ei mõju ka viimastel päevadel meedias levinud info turvafirma halva maine ning makseraskuste kohta, mis piraadiküttide olukorra parandamisele kaasa ei aita. Kõlab tagantjärele tarkusena, kuid enne töö­lepingu sõlmimist tasub uurida tööandja tausta ja hinnata võimalikke riske.

Koos eestlastega kinni peetud kuue briti lähedased on algatanud petitsiooni valitsuse survestamiseks, et see vahistatud kodanike vabastamiseks midagi ette võtaks. Nädalavahetuseks oli petitsioon kogunud juba 77 000 allkirja. Ka Eesti sotsiaalmeedias ja foorumites on kõlanud süüdistused, miks Eesti riik India võimude käes olevate kodanike päästmiseks midagi ette ei võta, samas kui näiteks Liibanonis röövitud jalgratturite vabastamiseks algas pingeline töö kohe pärast nende kadumist.

Liibanoni ja India juhtumil on aga oluline vahe. Esimesel puhul oli tegemist kurjategijate inimröövi ohvriks langenud kodanikega, kuid praegusel juhul on laevakaitsjad saanud süüdistuse seaduserikkumistes demokraatliku riigi võimuorganitelt. Eesti riik saab praegusel juhul teha kohalikele võimudele järelepärimisi info saamiseks ja seda on ka tehtud, kuid püüded Indiat selles küsimuses survestada võivad lõppeda soovitust vastupidise tulemusega. Kindlasti tegeleb välismaal hättasattunud kodanikega ka Suurbritannia ning kuna sealsetele inimestele tundub, et laevakaitsjate heaks ei ole midagi tehtud, näitab see, et ka britid ei pea avalike avalduste tegemist praeguses olukorras mõistlikuks.

Võib ette kujutada eestlaste reaktsiooni, kui näiteks aasta tagasi Lõuna-Eestis ebaseaduslikult üle piiri tulnud ligi kolmekümne vietnamlase kinnipidamisele oleks järgnenud Vietnami välisministeeriumi avaldus, milles oleks nõutud oma ebaseaduslikult kinni peetud kodanike viivitamatut vabastamist. Seega ei maksa oodata sellise tegevuse puhul vastupidist reaktsiooni ka Eestist rahvaarvult ligi tuhat korda suuremalt riigilt.