FOTO: urmas nemvalts

Väinamere praamidel on roll ka suurpoliitikas

Uutele oranžidele rongidele jääb porgandi nimi küllap külge. Neid ja Väinameres laineid lõikavaid praame seob aga oluline poliitika muutus. Juba lähinädalatel kuulutab riigi omanduses äriühing Tallinna Sadam välja konkursi riigile praamide ostmiseks. Kui ost mõne aasta pärast teoks saab, siis kuuluvad need transpordiüksused, mida riik üht- või teistmoodi niikuinii üleval peab, taas riigile.

Umbes kümme aastat tagasi vaidles toona majandusministri portfelli kandnud Meelis Atonen Vjatšeslav Leedole kuuluva äriühinguga selle üle, kuidas ja kui palju riik Väinamere praamidele peale maksma peab. Suurpoliitikasse puutub see niipalju, et just seoses selle segadusega astus Juhan Partsi valitsuse minister Atonen ametist tagasi ning majandusministri kabinetti jõudis praegune Euroopa ülemkogude veteran Andrus Ansip. Sisuline probleem on aga jäänud ning leiab eeldatavasti lahenduse Ansipi valitsuse ministri Partsi käe läbi.

Miks selline muutus tõenäoliselt kasulik on? Majandusministeeriumi arvutuses väidetakse, et maksumaksjad – st Eesti inimesed – hoiavad reisirongide ja praamide riigi omandisse toomisel kokku umbes 11 miljonit eurot ehk peaaegu 200 miljonit krooni. Esiteks on riigi kapitalikulu väiksem – riik saab laenu väga palju odavama intressiga kui eraettevõtjad (oma laenukulu väidavad olevat). Lisaks – ehkki see ei pruugi puudutada kõiki projekte – on riigil ja riigi omanduses olevatel ettevõtetel eeliseid Euroopa Liidu raha kasutamisel.

Vast veelgi olulisem on aga loogikast lähtuv argument, et praegune asjakorraldus motiveeriks suvalist ettevõtjat oma puhastulu varjama ning väitma maksumaksja raha arvelt dotatsiooni maksvale riigile, et ettevõtte kasum on olematu ning sisuliselt maksab ettevõtja tegevusele peale – no tõesti pole võimalik enam päevagi praame (ronge või mida iganes) käigus hoida.

Me ei saa tõendatult väita, et raudteefirma või praamiomanikud müüksid endale kuuluva äriühingu kaudu näiteks kütust turuhinnast kallimalt sellele ettevõttele, mis saab maksumaksja toetust, või vigurdavad sularahas saadud piletituluga. Nende suurte äride juures on siiski palju selliseid kulusid, mis vähemalt teoreetiliselt on jagatavad põhimõtteliselt samas stiilis nagu filmis «Viini postmark» – midagi vabrikule, aga eelkõige korteriremont peainsener Saulusele.

Kui reisirongi- või praamiäris oleks loomulik konkurents, siis muretseks Sauluste pärast iga firma omanik. Paraku jääb riigi dotatsiooni arvel tegutsevate ettevõtete omanikke saatma kahtlus, et vast nemad just ongi peainsener Saulused.