Urmas Arumäe: rüütliordude välimääramine

Urmas Arumäe. Foto: Mihkel Maripuu

Jurist ja asjaarmastajast ordu-uurija Urmas Arumäe loeb MTÜ Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraadi põhikirja ja püüab aru saada, mislaadi ühingu, ordu või abikloostriga üldse on tegemist.

Asjaarmastajana olen püüdnud endale selgeks teha erinevate (rahvakeeli) salaühingute jt sarnaste organisatsioonidega seonduvat. Mõned sellekohased mõtted avaldasin ka mõõdunud aastal Eesti Kiriku veergudel (15.05., 22.05. ja 29.05.2013). Olen oma uurimisretkel ilmselt veel alguses, kuna 8. jaanuari ERRi saade «Pealtnägija» suutis mind üllatada Eestis juba kaks ja pool aastat tagasi (21.06.2011) registreeritud väidetava rüütliorduga: MTÜ Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraat (Grand Priory of Knights of Archangel Michael in Estonia), edaspidi nimetatud Ordu. See on väidetavalt alguse saanud Ukraina Püha Peaingel Miikaeli Rüütliordust. Olgu täpsustatud, et esialgselt kasutati Ordu nimetuses «peaingel» asemel «ülemingel», aga see selleks.

Peaingel Miikaeli, kelle nimepäeva me 29. septembril mihklipäevana tähistame, n-ö kultus sai alguse 4. sajandil idakirikus ning jõudis läänekirikusse sajand hiljem. Püha Miikaeli auks tegutseb Eestis mitmeid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Rooma-Katoliku Kiriku, Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku jt  kogudusi (kokku 9, kui registrist õigesti aru sain). Peaingel Miikaeli nimega seotud ordusid peale eelnimetatud Ordu registrist ei leia.

Kuna põen juristina professionaalset kretinismi, tähtsustades tahtmatult üle mõistete tähendust ja tähtsust, soovin ma veidi peatuda selle Ordu nimel ja põhikirjal.

Mida tähendab prioraat või suurprioraat?

Mõiste «prioraat» (inglise keeles priory) päritolu või algupära pole siinkohal uurima võimalik hakata (sellega tegelegu etümoloogia). Siiski saab väita, et «prioraat» on seotud kloostriga, täpsemalt mõeldi selle all abikloostrit. Sellest tulenevad ka inglisekeelne prior (kloostriülem ehk prior) ja priorate (prioriamet või –ametiaeg). Sellest võiks loogiliselt järeldada, et suurprioraat tähendab üleriigilist, suur-, või peakloostrit.

Osundamatagi peaks olema mõistetav, et tegemist on kirikulõhe (1054) tulemusel kaheks lõhenenud roomakatoliku ja kreekakatoliku (kreeka õigeusu) kiriku ning hiljem eraldunud vene õigeusu kiriku instituutide ja institutsioonidega.

Mis tüüpi rüütliorduga on Ordu puhul tegemist?

Ordu nimetus (Peaingel Miikaeli rüütlite Eesti suurprioraat) annab lugejale ekslikku informatsiooni, nagu oleks tegemist kloostri või selle kristliku väesalgaga. Põhikirjaga tutvudes selgub, et kloostri ja mõõgavendadega tegemist ei ole.

Enamgi veel – Don Viktor (nii lubas ta ERRi telesaates ennast avalikult tituleerida) rõhutab viidatud «Pealtnägija» saates, et Ordu eesmärk on hoopis aadelkonna edendamine ja aadlisuguvõsade loomine Eestis (mis muide ei kajastu Ordu põhikirjas), distantseerides Ordu nii kloostrist ja/või mõõgavendlusest.

Tegelikult on keskajast tõesti teada ka selliseid n-ö kuninglikke rüütliordusid, mille liikmed valis kuningas (tuntuim neist on ehk Sukapaela Ordu) ja mille liikmeks olemine oli au küsimus. Ka Don Viktor rõhub asjaolule, et tema tiitel on registreeritud Püha Theotoniuse Kuninglikus Vennaskonnas (arvan, et tegemist on inglise keeles järgmisega: Royal Confraternity of Saint Theotonius).

Sellest saab järeldada, et Ordu nimetus on pelgalt semantiline küsimus ja sellest ei tasu mingit tähendust otsida. Kuid milleks siis jutud Ukraina Püha Peaingel Miikaeli Rüütliordu maaletoomisest, Ukraina patriarhilt pälvitud ordenist (millega väidetavalt  kaasneb ka krahvi tiitel ordusiseseks kasutamiseks) ühelt poolt ja Don Voktori rüütlitiitli aktsepteerimisest Rooma paavsti poolt teisalt? Ei tahaks uskuda, et katoliiklasest Rooma paavst ja õigeusklikust Ukraina patriarh on Don Viktori ja tema Ordu osas leivad ühte kappi pannud. Midagi siin ei klapi.

Suures plaanis võib ordud jagada kaheks: 1) kiriklikud/vaimulikud ordud (neist katoliiklike kohta kasutatakse mõistet kongregatsioonid) ja 2) mittekiriklikud ordud.

Kiriklike ordudena saab avaliku informatsiooni põhjal nimetada selliseid tuntumaid ajaloolisi või ka siiani tegutsevaid ordusid nagu Templirüütlid,  Mõõgavendade Ordu, Saksa Ordu ja selle Liivimaa haruna Liivimaa Ordu ja n-ö suveräänse katoliikliku orduna Malta Ordu. Kongregatsioonidena võib nimetada selliseid tuntumaid nagu erinevad mungaordud (nt benediktlased, tsistertslased), hospitaliordud (nt antoniidid), vaimulikud rüütliordud (nt juba nimetatud Templirüütlid ja Saksa Ordu) ja kerjusordud (nt frantsisklased ja dominiiklased).

Mittekiriklikest ordudest on tuntumad nt vabamüürlased (ajaloolise nimega Vabamüürlaste Ordu) ja juba eespool nimetatud Sukapaela Ordu. Siiski tuleb rõhutada, et Eesti, nagu ka Soome vabamüürlaste kõrgkraadide suurloožid on valinud kristliku tee, mis tähendab, et riituse ülemistesse astmetesse ei saa, kui ei tunnista Kristust.

Lugeja saab ise hinnata, millega on käsitletava Ordu puhul tegemist – pean tunnistama, et siinkirjutajale on see küsimus siiani lahtine.

Muidugi võib ju öelda, et vaba maa - igaüks teeb, mis tahab, kui sellega seadust ja teiste isikute õigusi ei rikuta. Seda küll, aga kui midagi avalikku registrisse registreeritakse, siis on vabal maal inimestel õigus teada, millega on tegemist.

Ordu põhikirjaliste eesmärkide saavitamise eeldused on kasinad

Ordu on kindlate põhimõtete järgi korraldatud organisatsioon, mis luuakse teatud eesmärkide või ideede saavutamise kaitseks, säilitamiseks ja ordu idee edasiviimiseks. Käsitletava Ordu põhikirjalised eesmärgid on äärmiselt ambitsioonikad, sisaldades muu hulgas selliseid nagu: 1) rüütelliku vaimu taastamine Eestis ja välismaal; 2) kristliku moraali taastamine ja arendamine ühiskonnas (ilmselt peetakse siinkohal silmas Eestit); 3) rahvusliku rüütelliku vaimueliidi taastamine ja arendamine ja
 4) kaasabi rüütelkonna suguvõsade taastamisel ja uute kujundamisel. Võimas, mis seal salata!

Ordu põhikirjalised eesmärgid liikmete sotsiaalsete, majanduslike, vaimsete, loomeliste, kultuurialaste ja muude ühiste huvide rahuldamisel, samuti heategevusalase töö korraldamisel vastavalt Peaingel Miikaeli rüütlite Ordu põhimõtetele ja reeglitele on mõistetavad, kuid nende saavutamiseks kavandatavad tegevused ebareaalsed (vt eelnimetatud 4 organisatsioonist väljapoole suunatud tegevust). Niisuguste oranisatsiooni väliste eesmärkide saavutamise eeldusena tuleks esmalt põhikirjaga fookusesse seada Ordu liikmetes rüütelliku vaimu ja kristliku moraali tekitamine ja arendamine ning mõelda, kas rüütelliku vaimueliidi taastamine ei peaks algama just Ordu liikmetest. Vastasel juhul ei ole deklaratsioonid põhikirjaliste eesmärkide osas usutavad.

Ja järjest vähem usutavamaks Ordu eesmärgid muutusid, kui Don Viktor, nagu eespool viidatud, «Pealtnägijas» deklareeris, et Ordu eesmärk on hoopis aadelkonna loomine ja aadlisuguvõsade edendamine Eestis. Sellist eesmärki Ordu põhikirjast expressis verbis ei leia.

Muidugi võib siin artikli autorile ette heita norimist ja väita, et rüütel  ongi aadlik. Sellisele süüdistusele oleks otseselt ka raske vastu vaielda, aga tuleb siiski meenutada, et mõiste «rüütel» (jätame määratluse «ratsasõjamees» siinkohal kõrvale) tähendas madalaimat lääniaadlike seisust, mis kujunes Lääne-Euroopas välja 10.–11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütlite põhitegevus oligi sõdimine oma isanda huvides. See feodaalhierarhia madalaim aste muutus 12.–13. sajandil päritavaks suletud seisuseks, kus feodaali esikpoegadele anti n-ö rüütlikasvatus. Rüütlieetika tähendas uhkust oma seisuse üle ja mis peamine - truudust ja ustavust oma senjöörile. 14.–16. sajandil sulas sõjaväelise rüütli seisus ühte n-ö alamaadliga.

Seetõttu tekib küsimus, et miks nii madalad eesmärgid ja kes on Ordu liikmete senjöörid?

Auliikmeid põhikiri ette ei näe

Sain telesaatest aru, et Ordul on mitmeid auliikmeid. Põhikiri sellist Ordu liiget nagu «auliige» ette ei näe ning puudub ka viide muudele sisedokumentidele, mis seda küsimust reguleeriks. Seetõttu on tänase n-ö auliikme staatus põhikirjaga vastuolus. Pole minu asi öelda, kas n-ö auliikmed taolistes organisatsioonides üldse kohased on. Auliikmeks nimetatakse üldjuhul isik, kes on aktiivselt tegutsenud organisatsiooni arendamisel või kaasa aidanud selle eesmärkide saavutamisele. Auliikmeks olemine annab võimaluse osa võtta organisatsiooni üldkoosolekutest (ilma hääleõiguseta) ning neil võib olla muidki õigusi võrdsetel alustel teiste liikmetega. Julgen arvata, et Ordu auliige peab vastama ka Ordu tavaliikme omadustele ja kvaliteedile või olema viimastele lausa eeskujuks. Seega peavad Ordu auliikmed olema ei vähem ega rohkem kui rüütlid selle mõiste kõige paremas tähenduses. Aga mida tähendab mõiste «rüütel» 21. sajandil? Ka selle lahtimõtestamist oleksin Ordu põhikirjast lugeda soovinud.

Kas Ordu n-ö auliikme tiitlite jagamise puhul on tegemist pettusega? Ei usu, et rüütlid pettusega tegeleksid, kuid ilmselgelt näitab Ordu juhtkonna selline asjaajamine hooletust nii Ordu kui selle (au)liikmete suhtes.

Põhikirja vastavus seadusele on küsitav

Põhikirja puudustest veel. Põhikiri ei sätesta Ordu liikmeks vastuvõtmise tingimusi ja korda, ehkki seadus seda nõuab. Don Viktor telesaates küll selgitas tulevastele rüütlitele, et sissesaamiseks «tuleb temaga rääkida», kuid sellist asjaajamise korda põhikirjast ei leia. Samuti ei sätesta põhikiri Ordust väljaastumise korda, liikmete õigused ja kohustused on aga väga napisõnalised ja puudub ka viide korrale, kuidas võib liikmetele kohustusi kehtestada. Puudub ka juhatuse liikmete alammäär.

Kui Ordu asutajad võisid põhikirja koostamisel kogenematusest midagi viltu panna, siis ei saa sellise vigase põhikirja registreerimist riigi poolt andestada riigiametnikule. Aga pole hullu – need vead on parandatavad!

Kokkuvõtteks

Tegelikult mulle meeldib, et nõukogude võim ei suutnud kõiki «feodaalseid igandeid» välja juurida. Ilma igasuguse irooniata meeldib mulle ka see, et Viktor Vassiljev on leidnud oma aadliku juured ning et ta kuulub väidetavalt mitmesse väärika ajalooga Vana Maailma rüütliordusse ning et tal on seetõttu õigus kanda tiitlit «don». Aga ma ei saa aru, miks oli talle selleks vaja  Eestis registreerida Ukraina kloostriordu, millel pole aadlisuguvõsade elluäratamisega suurt midagi pistmist? Kas Don Viktor ei oleks suutnud Püha Theotoniuse Kuningliku Vennaskonna alt (nt Saksa või Hispaania prioraadi alt) midagi sisule vastavamat välja võluda? Asjaarmastajana võin küsimusi selliselt püstitades ka eksida.

Vaatamata eeltoodule soovin Don Viktorile edu ja mõistan täielikult, millest ja kellest ta vaheldust vajab ning miks ta soovib selleks omasuguste aadlikega suhelda.