Välisministeerium peaks Indias kinni peetavate Eesti laevakaitsjate vabastamise nimel rohkem vaeva nägema ning otsekontakte looma, leiab riigikogu riigikaitse komisjoni liige Lauri Laasi (Keskerakond).
Lauri Laasi: kas toome omad koju?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 12. oktoobrist, mil Indias arestiti laev Seaman Guard Ohio ning vangistati selle pardal viibinud Eesti, Suurbritannia, Ukraina ning India kodanikud, on nn piraadiküttide saatus avalikkust pinges hoidnud. Oleme kuulnud neljateistkümne Eesti kodaniku peatsest kautsjoni vastu vabastamisest ning otsuse järjekordsest edasilükkamisest. Meile on pakutud usutlusi firma AdvanForti juhtkonnaga. Välisministeeriumi ametnikud on umbmääraste väljenditega kõnelenud sellest, kuidas vangistatud kodanike vabastamise nimel ööd ja päevad läbi pingutatakse. Ent kogu sebimise tulemuseks on vaid toimuva ähmastumine ning lootuste kustumine.
Viimases kinnipeetuid käsitlevas ERRi uudises nenditakse, et Eesti laevakaitsjate vabanemine lähiajal on muutunud kahtlaseks nii tööandja majanduslike raskuste kui ka aeganõudva kohtusüsteemi tõttu. Välisministeeriumi juriidiliste ja konsulaarküsimuste asekantsler Lauri Bambus peab targa ametnikuna vajalikuks meid juba ette halvimaga harjutada ning avameelitseb ERRile antud intervjuus, et kinnipeetutele on esitatud 2100-leheküljeline süüdistus, mida peale India uurijate keegi näinud pole. «Kui on süüdistus esitatud, siis kohus võtab asja menetlusse, et langetada kohtuotsus. Selles osas sõltub väga palju, kui mahukad on need materjalid, kui koormatud on kohtuinstantsid. Siin on tegureid hästi palju ja muidugi me jälgime, et kõik protsessuaalsed toimingud oleks õigel ajal tehtud,» vuristab asekantsler.
Hämmastav on kogu avalduse juures ülestunnistus, et ministeerium pole suutnud kolme kuu jooksul tuvastada, mida meie kodanikele üldse süüks pannakse. Me jälgime, hoiame kätt pulsil ning analüüsime olukorda, kõlab riigi diplomaatilise esindaja poolneretoorika. Aga kuhu jääb tegutsemine Eesti kodanike toetuseks? Kuhu jäävad kontaktid India valitsuse ja kohtuvõimudega, sidemed Suurbritannia ja Ukraina vastavate instantsidega? Milline on meie ametlik seisukoht, kas üritame omad ära tuua või jätame nad saatusega silmitsi?
Neljateistkümne kodaniku vahistamine välismaal pole igapäevane sündmus. Sellega pannakse proovile riigi diplomaatiline võimekus, tahe oma kodanike eest seista. Meil on veel hästi meeles Liibanoni ratturite kriis. Siis tuldi asjast auga välja ning polegi tähtis, millistes tagatubades läbirääkimisi peeti ning milliste riikide luureteenistused meid seejuures abistasid. Tähtis on tulemus. Mehed jõudsid koju.
Muidugi pole meil hetkel aimugi, mis mängureeglid Indias õigupoolest kehtivad. Kuid suveräänsel riigil, Euroopa Liidu liikmel, on õigus seda Indialt ilma vahendajateta küsida. Selle juures võime taotleda kõigi Liidu liikmesriikide tuge ning vaevalt saavad India võimud meid nii jõulise käitumise puhul vastuseta jätta. Kelle luba me selleks ootame?
Välisministeerium viitab mingile Suurbritannia advokaadile, kes justkui piraadiküttide kaasusega tegeleks, samuti pidevatele kontaktidele AdvanForti juhtkonnaga, kes otsekui oleks huvitatud meiega informatsiooni jagama. Aga miks ei võiks me nende umbmääraste kontaktide asemel saata Indiasse oma pädeva esindaja, kes suudaks lühema ajaga asjasse selgust tuua? Käituksime riigina, kes oma kodanike käekäigu vastu huvi tunneb.
Lisaks 14 vangile on kannatajateks nende pereliikmed, sugulased, sõbrad, tuttavad, kes vaatavad nõutult pealt, kuidas lähedaste saatus mitte kellelegi korda ei lähe. Nad on jõuetud midagi ette võtma, sest puudub kogemus, teadmised ning ka lõpuks materiaalsed võimalused. Lootus ei sure, ent närvesööv ootus tapab tervise ning võtab usu riiki, kelle kodanik oled. India julgeolekuekspert endine India idaregiooni rannavalve ülem Seshadri Vasan kinnitab, et oluline on meeskonnaliikmete kodumaade diplomaatiliste kanalite kasutamine, sest muidu võivad vahistatud jääda aastatakse India vanglasse. Võtkem siis meest kuulda, otsigem lahendusi, mingem otsekontaktidele!
Poliitika pole õnnemäng, vaid igapäevane raske töö nende ülesannete täitmisel, milleks valijad on andnud oma mandaadi. Välisminister ja tema aparaat võiksid mõista, et Liibanoni loorberid on juba närtsinud ning täna ootab rahvas uusi julgeid tegusid. Aeg ei tööta meie kasuks. On viimane võimalus ennast tõestada.