Nikolai Karajev FOTO: SCANPIX

Ma olin Stockholmis küll kõigest poolteist päeva, kuid jõudsin siiski pisut uudistada vanalinna ja selle ümbrust ning panin tähele Rootsit väisavatele turistidele mõeldud kohtade nõnda-ütelda kirjanduskesksust. Asi polnud isegi selles, et sõbrad viisid mind esimese hooga muuseumi asemel hoopis hoone juurde, kus, kui uskuda detektiiviromaanide autorit Stig Larssonit, asub ajakirja Millennium toimetus – sellesama ajakirja, milles töötas «Lohetätoveeringuga tüdruku» ja veel kahe romaani kangelane Mikael Blomkvist.

Ühel sillal avastasin oma suureks üllatuseks tahvlikese Strindbergi tsitaadiga, mille juures väideti, et just siin toimunud ühe tema romaani selline ja selline stseen. Niisuguseid tahvlikesi on Stockholmis veel palju. Eks ole ju hea viis propageerida oma rahvuskultuuri?

Tallinn, ma usun, pole turisti silmis sugugi nii kirjandus- või filmikeskne. Rootslased võivad välja käia maailmakuulsad Strind­bergi, Lindgreni, Sjöwalli ja Wahlöö, juba mainitud Larssoni, Nobeli laureaadid Lagerlöfi ja Tranströmeri, iga filmihuviline on vähemalt kuulnud Ingmar Bergmani nim­e – ja kõik nad on oma loomingus üht- või teistpidi puudutanud Stockholmi.

Meil pole nii populaarseks suutnud tõusta keegi, isegi mitte Kross ja Tammsaare, rääkimata juba näiteks Mati Undist, Ristikivist, Semperist, Tuglasest, Kivirähkist või Harglast. Filmitegijatega on asi veel nutusem.

Teiselt poolt võib muidugi küsida, kui paljud Stockholmi külastavad inimesed on läbi lugenud kõik Strindbergi romaanid ja näidendid. Kas või ühe Strindbergi romaani? Kas või kuulnud Strindbergi nime? Selles peitubki tahvlikeste sügavam mõte: turistile antakse leebelt, mitte sundides mõista, et näe, Rootsis on olnud selline kirjanik, kes on piisavalt hea, et tema loomingugagi tutvuda.

Miks mitte varustada ka meie pealinna südame hooned samalaadsete tahvlikestega, millelt vaataksid vastu meie autorite tsitaadid? Pealegi ei pea me ju tingimata piirduma kitsalt eesti kirjanduse ja filmikunsti esindajatega. Ainulaadse ajaloo tõttu on Tallinn läbi vilksatanud nii Venemaal põrgulikult menuka Mihhail Velleri kui ka lausa üle maailma kuulsa Dovlatovi tekstidest. Isegi Jossif Brodski tsitaadi «Et väsinuna, taagaks ajaratta veeremise tolm, Eesti torniteravikul puhkust leiab vene silm» võiks kuhugi paigutada.

Filmiti lõppeks ju Andrei Tarkovski «Stalkergi» siin. Veel enam, 1990. aastatel käis Tallinnas suur Jaapani animaator Hayao Miyazaki ja kuigi tema filmis «Vaimudest viidud» vilksatavad hooned, mis sarnanevad väga Eesti taludega, ei takistaks miski seadmast Raekoja platsile tahvlit kirjaga «Siin viibis Miyazaki». Kuidas küll rõõmustaksid anime-sõbrad!

Unustada ei tasuks ka Aksjonovi romaani «Tähepilet», samuti selle põhjal tehtud tuntud nõukogude filmi. Vähemalt ven­e turistile meeldiks kindlasti kohe väga Vassili Pavlovitši meenutamine Tallinnas, Venemaa turistid on teadagi aga Eestile praegu olulised. Või nõukogude film «Baskerville’ide koer»? Ei hakka isegi rääkima «Variant «Omegast»» ja «Issajevist».

Kus küll on, küsin ma kõige selle peale, kõik need mälestustahvlid, stendid ja muud visuaalsed materjalid, mis seoksid Tallinna tänapäeva kultuuriga?

Kui me ei suuda ise midagi välja mõelda, võtkem siis eeskuju rootslastelt. Nemad juba oskavad muuta mis tahes pisiasja (sest mida muud võiks olla tsitaat mingist vanast, vaid üksikutele teada romaanist?) kultuuriilminguks, mis rõõmustab nii silma, mõistust kui ka hinge.