Jaak Allik: paber, mille järgi juhitakse kultuuri

Jaak Allik Foto: Pm

Sellest, mis mahtus riigi kultuuripoliitika põhialuste dokumenti, ja sellest, mis sealt välja jäi, kirjutab riigikogu liige Jaak Allik (SDE).

Täna arutab riigikogu dokumenti «Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020» ning kiidab selle peagi üksmeelselt heaks. Sellist tulemust võib kindlalt ennustada, kuna praegu kehtiva korra kohaselt pole parlamendil õigust valitsuse koostatud «visioonidokumentides» mingeid muudatusi teha, ta võib need lihtsalt kas heaks kiita või tagasi lükata. Aga kuna midagi eesti kultuurile ohtlikku too dokument ei sisalda, siis küllap me ta heaks kiidame.

Sellega muutuvad kehtetuks ka 16. septembril 1998 vastu võetud «Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused». Siis arutati neid riigikogus põhjalikult ja üle poole aasta ning jõuti tookordse vähemusvalitsuse ja opositsiooni ühiste jõupingutustega tõepoolest sisulisele üksmeelele.

Vaatamata sellele, et möödunud 15 aasta jooksul on olnud korduvalt kuulda etteheiteid kultuuripoliitika puudumise kohta, on «Põhialused» mänginud minu arvates vägagi tähtsat osa valitsuste tegeliku kultuuripoliitika kujunemisel. Ainus kord on seal kirjapandut jämedalt rikutud 2007. aastal, kui tollane kultuuriminister Laine Jänes andis nõusoleku teatri- ja kontserdipiletite käibemaksu tõstmiseks.

Jutud kultuuripoliitika puudumisest on mõttekad vaid juhul, kui selgelt sõnastada, mida tolle väljendi all silmas peetakse. Sagedasti on see sõjahüüuks mõne taotleja suus, kui tema kunstiprojekt on riiklikust rahasüstist ilma jäänud. See, kui konkurent on toetuse saanud, näitab aga pigem siiski kultuuripoliitika olemasolu.

Loomulikult võib kultuuripoliitikale esitada aga ka hoopis kõrgema üldistustasemega ootusi. Kritiseerides parlamendile esitatud dokumenti, kirjutasid Karina Talts ja Peeter Laurits oma artiklis «Loovus ja kultuuripoliitika» (Riigikogu Toimetised nr 28/2013), et nad «ootavad kultuuripoliitikalt eelkõige tulevikuvisiooni, kultuuri filosoofilist käsitlust, mille najal loodetakse jõuda inspireerivama ja tasakaalustatuma ühiskonnani». Sellises tähenduses kultuuripoliitikat pole mõtet muidugi ei ministeeriumilt ega parlamendilt oodata ja ma kahtlen, et meil ka vabakonnas leiduks sedavõrd mastaapseid kultuurifilosoofe.

Aastal 1998 lähtusime eesmärgist selgelt määratleda Eesti riigi (keskvalitsuse) vastutus meie rahvuskultuuri säilimise ja arengu eest ning jõudsime selleni, et riigi vastutada (ja seega riikliku kultuuripoliitika objektiks) on kultuuriloome ja kultuuritarbimise rahaline toetamine, loomevabaduse kindlustamiseks sobivaima õigusruumi tagamine ning professionaalse kultuurihariduse korraldamine. Sellest tulenesid ka konkreetsed eesmärgid ja mõõdikud, mida leidus nii «Põhialustes» kui ka nendega koos riigikogus heaks kiidetud valitsuse tegevuskavas. Mõlemad dokumendid olid seejuures üles ehitatud valdkonnapõhisena (muusika, kirjandus, teatrikunst, rahvakultuur jne).

Uue dokumendi loomisel oli algul juttu soovist ehitada see üles pigem probleemipõhiselt ning kaasata selle koostamisse ka teiste ministeeriumide esindajaid. Paraku tundub, et just nagu toona, põrgati ka nüüd vastu ametkondlikke barjääre. Struktuur on jäänud valdkonnapõhiseks, teatud (tundub, et ebapiisavat) koostööd on märgata vaid haridus- ja teadusministeeriumiga ning lõppfaasis, nagu alati selliste paberite puhul, rahandusministeeriumiga, kes on kõik vähegi konkreetsemad «lubadused» dokumendist välja visanud.

Suund just keskvalitsuse ülesannete piiritlemisele on jäänud kehtima ja seetõttu mingit radikaalset pööret kultuuripoliitikas uued põhialused endaga kaasa ei too. Kõige positiivsem uuendus on ehk riigikogu otsusega esitatav nõue, mille alusel peaks kultuuriminister kord aastas esinema parlamendi ees ettekandega kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta. Dokument sisaldab kahtekümmet kolme üldist põhimõtet, millele lisanduvad 13 kultuurivaldkonnas esile toodud 73 prioriteeti.

Kuid tihti on niisugustes tekstides kirjapandust olulisemgi see, milles kokku ei lepitud (ja mida seetõttu pole) või mida teadja inimene suudab ridade vahelt aimata. Vaidlustes, mida paberi loomisel peeti palju ja eri tasemeil (tänu minister Langi vastutulelikkusele paaril korral koguni riigikogu kultuurikomisjonis), ei jõutud konsensusele vaid ühes punktis – arhitektuuripoliitika ja ehitusplaneeringute paremaks koordineerimiseks nn riigiarhitekti ametkonna loomises. Selle punkti leiame praegu eriti hägusel kujul (24.2 «Arhitektuuripoliitika eesmärkide seadmisel ja elluviimisel suurendab riik sidusust eri poliitikate ja asjaomaste ministeeriumide vahel»).

Tänu kultuurikomisjoni üksmeelele lendas viimasel hetkel dokumendist välja üks minister Langi lemmikideid – vihje vajadusele ühendada Tallinna kunstikõrgkoolid. Pehmemas variandis kõlab see nüüd nii: «Riik võtab suuna kultuuri- ja kunstialast kõrgharidust andvate kõrgkoolide võrgustiku korrastamiseks... »

Ei läinud läbi ka ministeeriumi kavatsus üldse unustada selline iseseisev kultuurivaldkond nagu raamatukogud ning loobuda riiklikust kohustusest rahvaraamatukogudele teavikuid muretseda. Kui 1998. aastal sõnastati normina, et «rahvaraamatukogusid toetatakse riigieelarvest teavikute soetamiseks võrdselt kohalike omavalitsuste poolt selleks määratud kulutustega», siis nüüd on kirjas, et «riik toetab eesti keelele ja kultuurile olulise väärtkirjanduse ja kultuuriajakirjanduse soetamist rahvaraamatukogudele».

Üldistes põhimõtetes korratakse üle juba 1998. aastal seatud eesmärk, et kõrgharidusega kultuuritöötajate ja atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu peaks olema Eesti keskmise palga tasemel. Katsetest vihjata vajadusele muuta maksuseadused sponsorlust soodustavamaks on jäänud praegu alles vaid muigamapanev mõte: «Riik peab oluliseks, et seadusandlus ei kitsendaks põhjendamatult erasektori võimalusi kultuuri toetamisel.»

Kultuurivaldkonna seadusandlikul reguleerimisel rõhutatakse lähtumist riigi õiguspoliitika arengusuundadest, vältides valdkonna ülereguleerimist. Jääb üle loota, et minister Tiiduse jaoks ei tähenda see püüdu valdkondlike kultuuriseaduste (etendusasutuste seadus, rahvaraamatukogude seadus jt) tühistamiseks, mis eelmisel juristist ministril paistis meeles mõlkuvat.

Äärmiselt hinnaline on samas aga selgesõnaline kinnitus, et kultuurkapitali seadusest tulenevaid aluspõhimõtteid ei ole kavas muuta. Küll aga viitab eesmärk ajakohastada rahvusvähemusi puudutavaid seadusi sellele, et midagi võetakse ehk lõpuks ette vähemusrahvaste kultuurautonoomia seadusega, mis juba ammu parandamist ootab. Selles kontekstis on oluline ka põhialuste sissejuhatuses leiduv tõdemus, et Eesti kultuurina käsitatakse dokumendis nii eestlaste kui ka Eestis elavate teiste rahvuste esindajate loodut. Omal kohal on ka lubadus kaasa aidata Eestist eemal olevate eestlaste identiteedi säilitamisele ning soodustada väliseestlaste kultuurikontakte kodumaaga.

Kultuuri riikliku rahastamise osas korratakse üle põhimõte, et see peaks lähtuma eelkõige tegevuse sisust, mitte omandivormist, uudsena leiame lubaduse sõlmida oluliste kultuurisündmuste ja -tegevuste puhul kuni kolmeaastaseid raamlepinguid. See on muidugi kultuurirahva ammune soov, iseasi, kuidas see klapib iga-aastase riigieelarve menetlusega.

Kultuuripoliitika põhialustele võib ette heita üldsõnalisust. Selle ettevalmistamisel enam kui 60 esitaja tehtud rohkem kui 400 ettepanekust olid enamik kindlasti palju konkreetsemad. Konkreetsem oli ka 1998. aastal vastu võetud Vabariigi Valitsuse lähiaastate tegevuskava (kus oli lubatud koguni ERMi valmimine 2003. aastaks!). Seekord lubab seletuskiri, et dokumendis toodud põhimõtteid võetakse aluseks riiklike strateegiliste arengukavade koostamisel (sh ministeeriumi organisatsioonipõhine arengukava), mis näevad ette konkreetseid tegevusi ja ressursse põhialustes nimetatud suundade elluviimiseks.

Eks jääme siis ootama neid arengukavu, kuid paraku ikkagi meeles pidades rahandusministeeriumi ultimatiivselt lisatud printsiipi kooskõlastusringil olevasse dokumenti: et «Põhialustes» sätestatud põhimõtete elluviimisel lähtutakse riigieelarve võimalustest. Mis aga olulisem – kui suudaks kujundada traditsiooni, et kultuuriministri tulevasele iga-aastasele aruandele parlamendi ees eelneks valdkonna konkreetsete probleemide avalik sõelumine nii ajakirjanduses kui loomeliitudes, siis võiks «Põhialuste» uuest versioonist kasugi tõusta.

Kui palju erineb praktiline kultuuripoliitika teoreetilisest, näitab tõsiasi, et kõik kultuuriministeeriumi juhid, kes olid otseselt seotud «Põhialuste» väljatöötamisega (minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja), on nüüdseks ministeeriumist juba lahkunud.

See, mis aga «Põhialuste» 73 prioriteedist ka tegeliku sisu saab ja mis vaid kauniteks hüüatusteks jääb, sõltub muidugi ennekõike neist inimestest, kes ministeeriumis töötavad.