Lühidalt oli uudislugu selline: kuna Suurbritannia jätkab ELi üldistele reeglitele vilistamisega, on teiste liikmesriikide kannatus katkenud. Vähe sellest, et London ise ELi põhimõtete (nagu ELi-sisene vaba liikumine) järgi ei käi, kurnavad Suurbritannia vananevad kodanikud teiste riikide turismipiirkondi, imedes just nagu eakad bermuudapükstes vampiirid sealt välja viimasegi tervishoiuvõimekuse.
See libauudis oli reaktsioon mitmele paari viimase kuu jooksul aset leidnud sündmusele, kuid oluline on nimetada neist kaht. Selle aasta 1. jaanuaril avanes Suurbritannia tööturg Rumeeniale ja Bulgaariale, mis omakorda põhjustas lõppenud aasta viimastel kuudel Suurbritannias mõningaid kiiruga arutlusele tulnud meetmeid Ida-Euroopast pärit immigrantide tõrjumiseks ja üsna teravat debatti sealses ajakirjanduses.
Muidu üsna tõsimeelses debatis eristus teistest immigratsioonivastastest Londoni linnapea Boris Johnson, kes talle omasel moel kasutas rünnakuks süngevõitu huumorit ja üsna varjamatuid viiteid vanadele õuduslugudele. Ühes neist, Rumeenia kohta kasutatus, nimetati riiki Transilvaaniaks – viide iiri kirjaniku Bram Stokeri raamatust tuntud krahv Dracula elupaigale –, vihjates ka Rumeeniast tulevate immigrantide vereimejalikule iseloomule. Muidugi metafoorselt. Mida ta soovis võrdlusega rõhutada, oli sündmuste paratamatu käik: just nagu vampiir ei saa vereta, ei saa rumeenia immigrant sotsiaaltoetuseta. Seega jutud, et immigrandid võiksid tuua riigile maksudena tagasi enam, kui nad maksma lähevad, jõuavad rumeenlaste puhul välja ühe ja paratamatu tulemuseni, kus Johnson võib öelda: «Aga ma ütlesin ju teile.»
Nali on Johnsoni poliitretoorilise rünnakuvarustuse oluline osa, mis vastastel naeru läbi relva käest lööb. Nagu kirjeldas briti koomik ja kolumnist Stewart Lee viimases Observeris, Johnson on nagu väikeste rumalate naljapiltidega kaetud rauast rusikas, mis veab suunurgad üles ka sel, kes rusikaga just pihta saanud on. Nalja on raske tõrjuda, sest kuidas sa naljaga vaidled. Sõnumi viib aga Johnsoni nali kohale sageli paremini kui David Cameroni tõsimeelne jutt. Seega, huumoril on ühiskonnas palju enam funktsioone kui vaid nõrgemate kaitse tugevamal positsioonil oleva võimu vastu. Naljategijaid, kes selle läbi näha ja sellele omakorda huumoriga reageerida oskaks, on aga alati liiga vähe.
