Erik Tohvri

FOTO: Pm

Andunud tugitoolisportlasena olen palju aastaid kaasa elanud Eesti sportlaste edule ja ebaedule. Alati enne mis tahes suurvõistlusi oskavad spordiajakirjanikud tulemusi ennustades ja omaenda soove reaalsete võimalustena välja pakkudes kaaskodanike ootused ja lootused eriti suureks puhuda.

Ometi oli meil siiani üks spordiala, millele aplodeerisime kõik alati üksmeeles – suusatamine. Oli, kuni meie kõikide aegade tipu Andrus Veerpalu dopinguskandaalini, mis protsessimise tulemusel küll õiguse sai, kuid viimaste uudiste valguses on seegi nüüd kahtlaseks osutumas.

Ma mäletan väga hästi neid tunde aastaid tagasi, mil jälgisin Vasaloppeti teleülekannet. Mäletan seda tunnet, mis mind valdas, kui Raul Ollele võidupärg kaela pandi, ja ennekõike valdas mind vaimustus seetõttu, et väike Eesti ja eestlased on jälle ennast maailmale positiivselt teadvustanud.

Ka nüüd on Eesti ja eestlased ennast jälle maailmale teadvustanud, ja seda veel hullemini, kui oleks karta osanud – nimelt süstemaatiliste, aastaid tegutsenud petturitena, kes on oma võidud saavutanud ainult tänu taskuvarga osavusega varjatud dopingule. Ka tõestust pole vaja kaugelt otsida – miks niipea, kui senised tegijad suusaradadelt taandusid, kadusid ka tulemused? Uus põlvkond ei suuda end näidata, sest… sest ilmselt nemad ei söanda või ei oska dopingut tarvitada!

See on tõeliselt must stsenaarium ja ma tahan kõigest hingest uskuda, et nii hull ja lootusetu see asi tegelikult ei ole. Paraku ei paranda see usk maailma silmis pilti meist, mis on seal lootusetult määritud. Pettusega vahele jäänud Raul Olle abitud seletused mõjuvad ju otse vastupidiselt – näitavad, et sellised ebaausad me olemegi.

Siiski on minevikust üks päikesekiireke jäänud – Kristina Šmigun, kuigi ka temale mõeldes võib mõndagi haarata kahtlustus: võib-olla oskas ta just õigel ajal oma karjääri lõpetada, enne kui oleks vahele jäänud? Inetu on niiviisi mõelda, aga praegu tekib selline kahtlus juba paratamatult kogu Eesti (endise?) suusakoondise suhtes. Isegi väide, et dopinguproovid on olnud puhtad, enam ei veena, kord tekkinud ja kaugele levinud kahtlus on uskumatult visa kaduma.

Ning lõpuks – kurb on mõelda, millise tundega meie suusatajad Sotšis maailmaareenile astuvad, avalikuks tulnud pettusekoorem turjale rõhu­mas. Tundub ju, et tegemist ei ole olnud üksikjuhtumitega, vaid suusakoondise arsti väljatöötatud süsteemse kuritegeliku tegevusega.