Roland Tõnisson kirjutab, et kindlasti on Ühendkuningriiki kolinud poolakate seas ka neid, kes teenivad elatist ebaausalt, kuid tänu idaeurooplaste sisserändele ennustatakse, et Suurbritanniast saab ELi suurim majandus.
Roland Tõnisson: Idaekspress Londonisse
/nginx/o/2021/05/17/13784875t1h0b7a.jpg)
14. jaanuar 2014, 16:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Brittide peaministri David Cameroni käratekitanud kampaania uduse Albioni puhastamisest asotsiaalsest idasaastast tuletas mulle meelde ühe aastatetaguse visiidi uhkete anglite juurde. Valisin toona transpordivahendiks bussi ja Riias liitusid meiega üks lätlane ja üks kohalik venelane.
Nii popsutasimegi Londoni poole – üks meist kuhugi konverentsile, teine appi oma sõbra hiljuti avatud spordipoodi ja kolmas tööle kapsatehasesse. «Ma ei oleks elu sees arvanud, et on olemas 40 kapsasorti! Siiamaani olen seda näinud vaid ühes sordis ning ainult keedetud või hautatud kujul,» jagas ta meiega oma avastust ning teadis rääkida sedagi, et tegelikult saab Inglismaal päris odavalt hakkama, sest kui sul on vaja kodutehnikat, riideid või ka alkoholi, siis leidub hulganisti tegelasi, kes toimetavad kõik koju poole odavamalt kui poehinnaga ja saab veel kaubeldagi.
Ei ole saladus, et eri rahvusest pisikriminaalidele on lihtsustatud piiriületusvõimalused «taeva kingitus». Ka Soomes on probleemiks idaeurooplastest kurikaelad, kes murravad sisse korteritesse ja röövivad vanurite vara; hiljuti tehti trammis tühjaks koguni presidendiproua Tellervo Koivisto taskud. On arusaadav, et gastroleerivatesse pättidesse ei ole võimalik suhtuda sümpaatiaga, isegi kui nad on paljukannatanud balkanlased või hõimuvelled eestlased.
Balkani mustlased on olnud Suurbritannias probleem juba mitu aastat. Näiteks meeldib neile võtta platsi mõnel eraomanduses oleval maalapil ning nende laagri lahkumiseks peavad maaomanikud käima välja kallite külaliste nõutud rahasummasid.
Helsingi linn on hambutu, kui teemaks on agressiivne kerjamine, mis läheb kergelt üle võõra vara omastamiseks.
Üks tuttav, kes elas viis aastat Suurbritannias, oli tunnistajaks kiirele muutusele linnaosas, kus ta elas. Tema saabudes oli see valdavalt ingliskeelne, seejärel saabus suurel hulgal poolakaid ning kui tema sellest riigist lahkus, oli see linnaosa juba valdavalt värviline ja meenutas Segasumma suvilat.
Helsingi hulkuvate asotsiaalide hulgas on juba märgata ka eesti keele kõnelejaid. Niisiis on avatud Euroopa tõesti kui suur katel, kuhu on sattunud kokku väga erinevad «elemendid». Juhuslikud komponendid supis võivad aga toidu tuksi keerata. Selles suhtes on Cameronil õigus.
Õigus ei ole tal selles, kui nimetab Ühendkuningriigi suurimaks probleemiks sotsiaalhüvedel liugu laskvaid idaeurooplasi, sest suuresti tänu idaeurooplastele on kasvanud seal maal tööealise elanikkonna osakaal ning ka tööga hõivatud inimeste protsent. Centre for Economics and Business Research (CEBR) väidab, et 2018. aastal möödub Suurbritannia Prantsusmaast ja seejärel Saksamaast ning 2030. aastaks saab temast Euroopa Liidu suurim majandus. CEBRi arvates suudab ELi liikmesriikide hulgast vaid Suurbritannia parandada oma majandusnäitajaid, sest on suutnud meelitada riiki hulga kõrgelt kvalifitseeritud inimesi arengumaadest ning oskustöölisi endisest Euroopa sotsialismileerist.
Poolakad tunnevad end muidugi praegusest sõnasõjast puudutatuna, sest neid on uustulnukate seas enim, ning kindlasti leidub nende hulgas inimesi, kes üritavad leida ka ebaausaid nippe enda ja lähedaste elatamiseks. Enamikus on ometigi tegemist nutikate inimestega, kes ei põlga elus hakkamasaamiseks ära ka kõige huvitavamaid, seejuures seaduslikke lahendusi.
Näiteks moodustasid 1990. aastate alguses Rootsi «viieteistpäevalistest» tervelt 85 protsenti poola turistid, kes jõid maale jõudes mõned õlled (ilmselt kodust kaasa võetud) ning lõid siis politseipatrulli nähes lärmitsedes uppi prügikastid. Seejärel lasid nad end üliõnnelikuna vahistada ning suunata ühiskondlikult kasulikule tööle, kus rabasid kaks nädalat tööd teha nagu tõelised sotsialismiehitajad, ja läksid koju, taskus väärtuslik valuuta või kaenlas mikrolaineahi. Rootsis elavad poolakad olid muidugi häbi pärast maa alla vajumas, ent kodupoolakatele ei saanudki see korda minna, sest kodus ootasid toitmist vajavad pered.
Suurbritannia peaminister on leidnud eurovalimiste eel patuoinad, kelle peale suunata rahva viha ja frustratsioon – vaenlase kuvand on selleks korraks olemas. Poolakaid ja muid idaeurooplasi on väga turvaline sarjata, sest neid esindavad riigid käituvad «vanas Euroopas» enamasti kui saunikud, keda peremehe ainuski näpuviibutus paneb aupaklikult võbisema.
Suurbritannia valitsus on üsna võimetu midagi ette võtma islamistidest ekstremistidega, kes riigi sotsiaalpajukil elades kutsuvad üles sedasama riiki hävitama ja valitsevat korda šariaadiseaduste vastu vahetama. Leebeim näide riigi hambutusest leidub paari aasta tagusest ajast, mil mõned somaalia piigad võtsid nina täis ning peksid üht noormeest ja neidu nii jõhkralt, et nood sattusid haiglaravile. Kohus mõistis peksjad õigeks, kuna neidudel ei olevat olnud oma islamistliku tausta tõttu võimalik teada alkoholi negatiivset mõju ega ennustada tagajärgi. Ei ole raske arvata, millise signaali annab selline lahend ühiskonnale.
Autor on teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister ning elab Helsingis.