Sirje Niitra

FOTO: Peeter Langovits

Jõulupühade ajal sattusin meie riiklikus televisioonis kordusena vaatama 2011. aastal tehtud filmi «Juuksuribuss», kus näidatakse, kuidas tubli juuksur Janne selle teenuse maainimestele vaat et koju kätte toob ja juukseid lõigates ühtlasi ka nende muresid kuulab, nagu juuksuri juures ikka kombeks.

Iseenesest südamlik film, kus lihtsad inimesed juuksurile avameelselt oma eluolust pajatavad. Valusalt lõikas aga kõrva ühe eaka mehe vastus juuksuri küsimusele, kas ta oma elule tagasi vaadates midagi kahetseb ka. See kõlas nii: «Kui oleks teadnud, et mu naine peale 50 aasta pikkust kooselu raskelt haigeks jääb ja ära sureb, ma poleks teda võtnud.» Teenindaja ei osanud selle peale midagi kosta.

Olin seda filmi näinud ka aasta varem, aga siis mõtlesin, et ehk kuulsin valesti, nüüd veendusin: see mees ütles tõepoolest need uskumatult häbematud sõnad. Ja sellist filmi näitab ETV juba mitmendat aastat jõulude ajal – jahmusin. Mis inimesed need on, kes niimoodi mõtlevad, ja teised, kes sellise mõtteavalduse rahva sekka lasevad? Kas neis pole enam midagi inimlikku?

Muidugi on inimesi igasuguseid, aga usun, et selline väljaütlemine on näkkusülitamine neile, kes kunagi oma lähedast põetanud, nende haigevoodil istunud, mähkmeid vahetanud ja lusikaga söötnud. Ka praegu on sajad inimesed kodu külge aheldatud, sest ema, isa, poeg või tütar vajavad pidevalt nende hoolt ja tähelepanu.

Näiteid pole vaja vist kellelgi kaugelt otsida. Mu ema süda oli elu lõpul rahul, et ta põetas isa surmani kodus oma voodis, ehkki arstid soovitasid mõistuse kaotanud haige mehe ammu Jämejalale viia. Mu onunaine hooldas oma halvatud meest kodus neli pikka aastat ja mu onutütar ei olnud nõus ema ka 96-aastasena hooldekodusse viima, hoolitsedes tema eest vana naise viimse hingetõmbeni.

Heas ja halvas, lubatakse abielludes. Algu­l on head mõistagi rohkem, aga meile kallid inimesed jäävad kalliks ka siis, kui neid elu teisel poolel, ja vahel isegi varem, mingi häda või õnnetus tabab. Kõik teavad, et lapsed paranevad paremini, kui ema on läheduses, aga ka eakas inimene vajab lähedust, mida ükskõik kui kena võõras hooldaja ei suuda pakkuda.

Vahel pole tõesti võimalik raskesti haiget kodus hoida, sest ka teiste pereliikmete elu tahab elamist. Paraku napib meil kohti, kuhu haige vanainimene ilma süümepiinadeta ja rahalistesse raskustesse sattumata viia. Kui me seda ühel või teisel põhjusel siiski teeme, siis ei tohiks teda sinna «unustada».

«Ma ju käin teda vaatamas,» rahustame siis ennast. Aga kas piisavalt sageli ja kas kiiruga läbi joostes või võtame aega, et vanainimesega südamest südamesse rääkida, tema mõtteid ja mälestusi kuulata? Kohalolu ja kuulamine ongi sellistel puhkudel külakostiks kaasa toodud mandariinidest ja kommidest märksa olulisem.