Sotši olümpiamängud, mille alguseni jääb vähem kui neli nädalat, tõotavad pakkuda maailmale ühe vägevaima (meedia)etenduse talimängude ajaloos. Seda nii sportlikus kui glamuurses mõttes. Kohe kui Sotši olümpialinnana välja kuulutati, ilmus pealkirjadesse sõnapaar «(Putini) tahte triumf» viitega Leni Riefenstahli kurikuulsale propagandafilmile sõjaeelselt Saksamaalt. Oli ju enam kui selge, et olümpia paigas, kus asub Vladimir Putini lemmikresidents, saab olema Venemaa presidendi isiklik asi ning toimub võimsalt kõigi takistuste kiuste. Mida soovitakse, saab ka tehtud. Kopikaid ei loeta.

Miljardeid see-eest loetakse, ja usinasti. Sotši taliolümpiamängud pidid niigi tulema röögatult kallid, kuid on praeguseks oma enam 50 miljardi dollarise eelarvega üldse kulukaim olümpia läbi aegade. Kuluallikaiks pole ainult rajatised ja taristu nende teenindamiseks, vaid ka enneolematud turvameetmed.

Kui uskuda kriitikuid, nagu Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) liige Gian-Franco Kasper, on kolmandiku hiigelsummast neelanud altkäemaksud. Korruptsioonist seoses olümpiaga on kirjutanud ka üks Venemaa opositsiooni liidreid Boriss Nemtsov, kes on Sotšis taliolümpia korraldamist avalikult naeruvääristanud. Tema üllitis pealkirjaga «Taliolümpia subtroopikas» on ka internetis kättesaadav.

Putini kriitikute rõhuasetus on mõistetav. Rahaliste kuritarvituste esiletoomine õõnestab rahva silmis Kremli autoriteeti. Samas on vastukaaluks mängude enda suurejoonelisus, mis paneb kogu maailma ahhetama, kuvand, mis peaks igas venemaalases oma kodumaa üle tohutut uhkust tekitama. Võiks öelda, et Putin suudab peaaegu kõike – jah, kui vaid jäähokimeeskond alt ei vea. Sportlasi võib muidugi innustada või hirmutada, aga tulemuse peavad nad ise saavutama – praegusel juhul väravad lööma.

Suurtel spordipidudel sellistes riikides, nagu seda on praegusaja Venemaa, on alati poliitiline eeskava. Kuigi Mihhail Hodorkovski ja punkbändi Pussy Riot liikmed pääsesid trellide tagant ning Putin lubas mängude ajal ka poliitilisi meeleavaldusi (muidugi võimalikult täpselt toimuvat kontrollides), on lood kodanikuõigustega Venemaal endistviisi viletsad. Omamoodi demonstratsiooniks on ju olümpia ise, kus ehitustööde käigus on inimeste elupaigad sõna otseses mõttes buldooseri ette jäänud.

Mitu rohkem ja vähem tuntud lääne riigitegelast on teatanud, et ei kavatse olümpiamängude avatseremoonial osaleda. Muidugi ei väära üksikud erandid maineetendust, mida kõnealune tseremoonia kindlasti olema saab. Kuid küsimus, kes saab olema koos võõrustajaga ja missugusel pildil, on siiski erakordselt märgiline.