Maarja Vaino: muuseumid ja arvumaania

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Praeguste reformide sihte silmas pidades ei saa muuseumide eesmärgiks jääda säilitamine, uurimine ja vahendamine, vaid see, kes suudab teenida enim piletitulu, leiab Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino ja lisab, et pole vaja palju fantaasiat, mõistmaks, mida see statistiline absurd kaasa toob.

ultuuripoliitika on viimasel ajal sageli jutuks: mis üldse on kultuur ning milline peaks olema riigi osalus selles? Seni on avalikes aruteludes puudutamata jäänud muuseumid, mis on ometi üks suur valdkond kultuurimaastikul. Titanicu näituse pilamise valguses («Tujurikkuja») oleks vast õige aeg arutada seda süvenevat arusaama, et muuseumid peaks rohkem mõtlema sellele, kuidas teenida suuremat omatulu.

Tegemist on tõsise küsimusega, mis pikemas perspektiivis tähendab muuseumi kui organisatsiooni muutumist, tema struktuuri ja eesmärkide ümbertegemist ning keskendumist arvudest mõtlemisele.

Muuseumimaastiku haldusreform teeb seda juba niigi. Muuseumide reorganiseerimine sihtasutuseks tundub võluvitsakesena, mis paneb muuseumid end aktiivsemalt liigutama ja mõjub riigi rahakotile positiivselt, st võimaldab vähendada riigi rahalist panust ja kaasata lisakapitali.

Paraku on suur oht, et niisugune reform toob kaasa ärimudeli rakendamise muuseumidele kui kultuuriasutustele. Jah, muuseumi ei sunnita teenima kasumit, ta ei tohigi seda teha, sest on mittetulunduslik organisatsioon. Aga kasumi teenimine ja ärimudeli rakendamine ei ole üks ja sama asi. Ka ilma kasumita on võimalik muuta muuseum «ettevõtteks», mille «väärtused» tähendavad ennekõike tooteid ja teenuseid, mille külastajad on kliendid ning fookuses rahavoogude liikumine. Selline mõtlemine võrdsustab kõik võimalikud väärtused arvudega.

Tundub, et siin ongi põhimõtteline viga. Muuseum nimelt pole ettevõte. Kultuurimaastikku eristab ärimaastikust just see, et kui ühes vallas ollakse ülipaindlikud, reageeritakse turule ning muudetakse vajadusel kiiresti profiili, siis kultuur toimib teise loogika alusel. Kultuuris toimuvad protsessid on aeglased. Ja kui kultuuris miski kinnistub, siis on ta seal pikka aega. Kultuuri iseloomustab ennekõike pikk perspektiiv.

Praegu tehtud otsuste tegelikud tulemused selguvad tõenäoliselt alles aastate pärast. Kui need otsused on olnud jätkusuutmatud, siis halva heaks tegemisele kulub samuti palju aega. Seetõttu tuleks kõiki põhimõttelisi muudatusi väga hoolikalt kaaluda. Kui kultuuris hakatakse tegema väga radikaalseid muudatusi, mis ei taha arvestada olemasoleva süsteemiga, meenutab see paratamatult bolševistlikku käitumismalli: kuivõrd ollakse veendunud oma idee ainuõigsuses, on ka vägivaldsed meetodid selle rakendamiseks lubatud. See tähendab, et kui otsustada muuseum kui kultuuriorganisatsioon muuta ümber ettevõtte-mudeli järgi toimivaks asutuseks, siis saab see juba töötava süsteemi suhtes toimuda ainult vägivaldselt ja kahjustavalt.

Miks? Sest tagaplaanile jäävad pehmed väärtused ja esiplaanile kerkib majanduslik efektiivsus. Tagaplaanile jääb loovus, esile kerkib võistlus turu pärast. See tähendab, et muuseumide eesmärgiks ei saa jääda senised aeganõudvad põhitegevused, nagu kogumine, säilitamine, uurimine ja vahendamine, vaid küsimus, kes suudab pakkuda kõige rohkem teenuseid, teenida kõige rohkem omatulu ja ette näidata kõige suurema külastajate arvu. Ei ole vaja palju fantaasiat, et mõista, mida selline statistiline absurd kaasa toob: kui kogu energia läheb ettevõtte efektiivseks ülalhoidmiseks, ei ole enam sisuloojaid. Sisuloojateta ei ole varem või hiljem muuseumil pakkudagi enam muid teenuseid kui kohvik ja pood (sõltuvalt asukohast võib ka tasuline WC päris tulus olla).

Mis on aga veelgi olulisem: suured muuseumid, eriti nn tõmbekeskustes asuvad muuseumid, saavad võib-olla umbes 30 protsendi omatulu teenimisega hakkama. Väikesed muuseumid ja muuseumid, mis asuvad väikestes ja keerulistes paikades, kindlasti mitte.

Kas see tähendab, et nad on vähem väärtuslikud? Hiljutisel Eesti Humanitaarinstituudi 25. sünnipäeva konverentsil märkis Rein Raud, et «meedikud ei pea põhjendama haiguste ravi majanduslike põhjendustega». Ka väikesed muuseumid (või muuseumid üldse) ei peaks mu meelest põhjendama oma olemasolu majanduslike terminitega.  

Loomulikult näen mina eelkõige ohtu isikumuuseumidele, mis niigi Eestis kiratsevad. See on omaette suur teema, miks meie suurkujude jäädvustamine ja hoidmine on nii kehval tasemel. Uude kultuuripoliitika arengukavasse sai ettepanekuna esitatud punkt: «Riik tegeleb eesti kultuuri- ja ajaloo seisukohalt eriti oluliste suurkujude mälestuse väärika jäädvustamisega ning soosib selle mälestuse hoidmist elujõulise ja aktuaalsena.» (Ettepanek on sisse jäänud pisut udusemas sõnastuses.)  

Eelmis(t)es kultuuripoliitika arengukavades selline punkt puudus. Ometi on tegemist riigi suhtumisega oma nendesse inimestesse, kes on vaieldamatult Eesti arengut positiivselt ja jõuliselt mõjutanud ning väärivad erilist kohtlemist. See on ka riigi väärikuse küsimus. Siinjuures ei pea ma silmas ainult kirjanikke-kunstnikke-heliloojaid, vaid ka poliitilisi figuure, keda justkui polekski meie ajaloos olemas olnud.

Probleem ongi selles, et väikeste isikumuuseumide ülalpidamine on kallis ja nad ei toimi majanduslikult efektiivselt. Nende olemasolu õigustab oma ajaloo ja kultuuri väärtustamine, mis on majanduslikult täiesti mõõdetamatu väärtus. Nende ülalpidamine peaks iseenesestmõistetavalt olema ühe rahva ja riigi eneseväärikuse ja eneseväärtustamise küsimus. Mitte see, kui palju kohvi suudeti nende külastajatele müüa.

Väikeste muuseumide külastajate arv ei saa niikuinii konkureerida suurte muuseumide külastatavusega, ükskõik kui palju nad pingutavad. On ka täiesti ülekohtune heita väikestele muuseumidele ette vähest omatulu olukorras, kus investeeringud neisse muuseumidesse on peaaegu olematud. Panna need muuseumid nüüd olukorda, kus palgad või muu raha tuleb ise teenida, tähendab nende kohtade kaotamist. Nii kaob järk-järgult inimeste teadvusest see, et ka meil on ajaüleseid loojaid ja suurkujusid, keda iga endast lugupidav eestlane teab.

 Nii kaob vaikselt oluline osa eesti kultuurist ja asendub meelelahutusega, mis teenib raha märgatavalt paremini kui kõrgkultuur. Tundub imelik meenutada, et kultuuriasutused kuuluvad riigi/omavalitsuse eelarvesse just seetõttu, et nad saaksid mitte toimida meelelahutustööstuse põhimõttel ja keskenduda sellele, mis iseenesest majanduslikus mõttes ei tasu ära, aga on tähtis ja vajalik ühe rahva vaimseks eksisteerimiseks. Kuidagi piinlik on kuulda, et rahvuseepose autori Kreutzwaldi muuseumi edasikestmine on võimalik ainult mõne instituudi tiiva all ning Juhan Liivi muuseum ei saa kuskilt toetust, et tähistada luuletaja 150. sünniaastat.

Mulle tundub, et praegu tehakse muuseume puudutavaid otsuseid nii kultuuriministeeriumis kui omavalitsustes, lähtudes suurtest muuseumidest ja nende võimalustest. Kas kõik muuseumid peavad olema suured ja toimima ühtmoodi? Juba praegu ähvardab muuseume liigne omavaheline sarnasus, sama visuaalia ja võtete rakendamine. Muuseumiinimesena ka Euroopas ringi vaadates näen, et aina vähemaks jääb kohti, mis eristuvad ja tunduvad huvitavad.

Ühtlustamistendents ei ole tugevus, vaid nõrkus.  See meenutab suurkorporatsioonide tegutsemist: kaotada väikesed omanäolised paigad, sest mugavam on toimetada suurte ühtmoodi töötavate superkontsernidega.

Asjad maailmas teatavasti muutuvad. Kord on moes üks asi, järgmisel hetkel on kõigil äsjasest hitist piinlik rääkidagi. Ühel hetkel võib olukord muutuda selliseks, et suurtest muuseumidest väsinud inimesed hakkavad otsima just väikseid, intiimseid ja omanäolisi muuseume. (Giidid räägivad sellest juba mõnda aega, lihtsalt väikesesse muuseumisse on suurte gruppidega raske tulla.)

Kas siis tuleks suured ja äärmiselt kulukad objektid sulgeda, sest nad «ei tasu ära»? Rentida spordisaalideks? Kas kultuuripoliitika saab lähtuda moetuultest? Ma arvan, et mitte. Seetõttu tuleks praeguste reformide käigus väga hoolikalt jälgida ka seda, et ei tehtaks liiga väikestele muuseumidele, sest need ei sobi «generaalplaaniga». Ning loobuda mõtlemisest, et muuseumi väärtus kajastub ennekõike arvudes, olgu selleks külastajad või omatulu. Seda enam, et lõputult ei saa need arvud niikuinii kasvada. Ühel hetkel on piir ees ning muuseumimull lõhkeb samasuguse pauguga nagu hiljuti kinnisvaramull.

Arvude järel jooksmine ähvardab ka suure kaadrivoolavusega. Palgad muuseumides ei ole teadagi eriti suured. Viletsa palga (üldiselt väiksem kui õpetajatel) eest nõutakse, et inimesed pingutaksid kogu oma energiaga aina paremate näitajate nimel. (Vahemärkus: paremate tulemuste saavutamiseks ollakse kindlasti valmis pingutama – kui parema tulemuse all silmas pidada tulemuslikku uurimistööd, selle pinnal tehtud head näitust, külastajatele meeldinud programmi või pakutud emotsiooni. See annab suuremale osale muuseumitöötajatest praegugi suurima rõõmu oma tööst.)

Kui aga tulemus tähendab ainult seda, mis kajastub konkreetse arvuna ja sellele arvurallile lõppu ei tule, põlevad inimesed lihtsalt läbi. Muuseumidesse kvaliteetset ja pädevat tööjõudu leida ei ole kerge ning muuseumitöö sisu ja spetsiifika selgekssaamine võtab samuti tükk aega. Suur kaadrivoolavus tähendab seega muuseumi sisulise poole nõrgemaks muutumist.

Minu sõnum? Kultuuris (mitte segamini ajada massikultuuriga) tuleks rõhuda kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Muuseumi kui asutust tuleks võtta kui asja iseeneses. Kui püsiväärtust, mille olemus ei vaja õigustamist ja mis ei peaks oma tegevuses eeskuju võtma osturallidest.