Riigikohtu esimehe Märt Raski esitatud andmed karistatud inimeste suhtarvu kohta on kurvaks teetähiseks rajal, millel Eesti praegu astub. See on ohtlik tee ning Rask valgustas vaid jäämäe tippu.
Toomas Vaher: karistusõigus vajab revisjoni
21. mai 2010, 15:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karistusõiguse süsteemne revisjon on vajalikum ja tähtsam, kui see pealtnäha tundub. Rikkumiste süütegudeks tunnistamine on olnud agar ja süsteemitu. Üks asi on see, kas iga karistatav tegu väärib selles nimekirjas hoidmist.
Teine asi on see, et kui kord on otsustatud tegu tunnistada karistatavaks, siis tuleks riigil tagada ka karistuse vältimatus.
Eesti riigis ei ole sellist ressurssi, kes isegi teoreetiliselt suudaks piisaval määral avastada, menetleda ja otsuseni viia reaalses elus toime pandavaid tegusid, mis seadusetähe järgi on süüteod.
Lihtsalt ei jõua. Need asjad, mida menetletakse, on sageli aga puhutud suuremaks kui asi sisuliselt väärt oleks. Tagajärjeks on õiguse selektiivne kohaldamine, sellega kaasnev süvenev ebaõiglus ja ka silmakirjalikkus, mis kahjustavad demokraatlikku õiguskorda tervikuna.
Esiteks, riigikohtu esimehe välja öeldud number, et 55,6 protsenti inimestest on milleski süüdi, peegeldab vaid seda osa inimestest, kelle tegusid on jõutud ära menetleda ja asi otsuseni viia. Tegelik olukord on hullem.
Kui lisada süüteod, mis on faktiliselt toime pandud, kuid mida ei menetleta, siis retooriliselt küsiks, palju jääb järele neid, kes on praeguses õiguskeskkonnas suutnud elada ühegi rikkumiseta? Edasi küsiks sama retooriliselt, kas need inimesed kuuluvad aktiivsete või passiivsete ühiskonnaliikmete hulka?
Teiseks, osa menetlemata asjadest jäävad luukeredena kappidesse, näiteks kui isik kuhugi kandideerib või avalikus elus osaleb. See on potentsiaalselt isiku manipuleerimist võimaldav hoob teadjates kätes.
Kui süütegusid on massiliselt, kuid neid menetletakse ja isikuid karistatakse valikuliselt, eksisteerib oht, et tülikaks muutuva ühiskonnaliikme jaoks otsitakse «vajadusel» mõni pügal (kas või heakorraeeskirja rikkumine lume koristamata jätmise näol). Üks väärtegu valel ajal võib ära lõigata suure hulga valikuid inimese elus.
Üks kriminaalkaristus võib suuresti rikkuda edasise elu. Kes teeb neid valikuid ja mis motiividel, kelle asja menetletakse ja kelle oma mitte? Ilmselt see vastus ei meeldi meile.
Kolmandaks, lahendust ei tooks ka kõikide rikkumiseks tunnistatud tegude äramenetlemine, sest kui see toimub massiliselt, muutub kohtueelne menetlus ja kohtusüsteem karistuskonveieriks, kus õigusemõistmise kvaliteet langeb, tegude tõendatusele pööratakse järjest vähem tähelepanu ja alusetult hammasrataste vahele jäänud inimese võimalus õigeks mõistetud saada muutub ebatõenäoliseks.
Seega tegelikult puuduvad mõistlikud alternatiivid ning karistusõigust tuleb süsteemselt revideerida. Mitte ainult karistatavate tegude ja karistuste osas, vaid ka kaudsete tagajärgede osas, mida karistatuse omamine isikule edasises elus kaasa võib tuua: töökohtadele kandideerimised, relvaload, mustad nimekirjad jne. See nimekiri on ootamatult pikk.
Märt Rask riigikogus
Tuleb tõdeda, et tööjõulisest 15–74-aastasest Eesti elanikkonnast on 55,6 protsenti kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Isikud, kellel on kehtiv karistus või kes on olnud karistatud mõne süüteo eest, moodustavad üle poole elanikkonnast! Nende andmete põhjal võib tõsikindlalt väita üksnes seda, et ainult vastsündinud on karistamata.
Kas inimene sünnib ilma selleks, et võtta vastu oma karistust? Kui enamik rahvast on karistatud, siis ei maksa loota, et ultima ratio ühiskonnas iseenesest toimib ja ühiskond iga süüteo toimepanemise hukka mõistab. Ühiskonna hukkamõistvat hoiakut ei ole demokraatlikus ühiskonnas võimalik saavutada riigi sunniaparaadi toel. Kui õigusvastast käitumist võetakse kui paratamatust, kui üldaktsepteeritavat käitumisnormi, siis kaotab karistamine oma üldpreventiivse ennetava toime.
Massiline karistatus devalveerib karistuse mõju ja muudab ühiskonna tauniva suhtumise süütegude toimepanemisse silmakirjalikuks, kui mitte kaastundlikuks. Karistused ei suuda täita oma eesmärke, sest riigil puudub võimalus piiratud ressursi tingimuses tegeleda kõigi õigusrikkumistega. Suureneb latente kuritegevus.
(Katkend riigikohtu esimehe esinemisest 20.05).