Irina Kablukova: «rikkurid» autoroolis

Irina Kablukova Foto: Erakogu

Sõidan iga päev autoga. Veel mõned aastad tagasi oli isikliku auto omamine igati normaalne, vahest isegi respekteeritud. Nüüd poetad, et autoga pole kuigi lihtne kesklinnas tööl käia, ja vakatad, nähes, kuidas vestluskaaslase sotsiaalne närv möllama hakkab ning sina kui «rikkur» õiglase viha osaliseks saad.

Võibolla olen tõesti «rikkur». Pealinnas on tasuta ühistransport, mis nõuab vaid ühekordset väljaminekut rohelist kaarti ostes. Tallinlanna staatus lubab niisama mööda linna ringi sõita. Võta vabalt! Aga mulle see võimalus põhimõtteliselt ei sobi, seepärast sõidan isikliku autoga. Ja maksan. Igal pool. Pideval­t. Kõige eest.

Bensiini maksumusest ma ei räägi. See on tõesti minu enda mure. Kuid parkimine – võimaluse eest käia autoga tööl tuleb maksta. Mul kulub selleks kuus 65 eurot. See on peaaegu kümnendik minu tagasihoidlikust «rikkur­i» töötasust.

Makstud summa kindlustab mulle seni võimaluse jätta auto parkimisplatsile. Miks seni? Suuremat lund pole veel olnud. Mäletan, et ühel talvel pidin otsima parkimiskoha mujal, ja seejuures taas maksma, sest minu parklat lumest ei puhastatud ning sinna oli võimatu pääseda.

Parkimisplatsi omanik ei kanna mingit vastutust auto rüüstamise või ärandamise eest. Hiljuti jõudis avalikkuse ette lugu Peterburi elanikest, kes pühade ajal Tallinnas jäid ilma isiklikest asjadest ja rahast, kuna olid Eesti pealinnas kõigest mõneks tunniks jätnud auto tasulisele parkimiskohale.

Raha küsitakse kõige eest ja igal pool. Sõidad haiglasse – maksad. Hästi, Mustamäel ja Magdaleena haigla juures saab sentidega hakkama, kuid Tõnismäe polikliinik, kus mul on perearst, asub südalinna kalleimas parkimisalas. Miks? Sest linnavõim on niimoodi otsustanud.

Räägime veel südalinnast. Kes ei tea, siis alates 1. jaanuarist on see ala tasuline ööpäev läbi. Liiklusmärgid, mis korraldasid eelmist parkimiskorda, kadusid tänavatelt, uusi aga ei ilmunud. Aga hoidku meid jumal oma silmi uskumast – saate trahvi. Ja suure.

Mulle öeldakse: «Luksuse eest sõita autoga tuleb maksta. Selle raha eest töötab tasuta ühistransport ja hooldatakse tänavaid.» Vabandage! Olen juhuslikel kordadel trammiga sõitnud. «Rikkurile» kohaselt istudes. Pärast on iga kord tulnud pükse pesta. Ka pesupulber, vesi ja elekter maksavad. Korralikke teid meie euroopalikus pealinnas võib kohata üksnes teadlik. Kus neid linte valimiste eel lõigatigi?

Hiljuti sõitsin tööle, mõeldes, kuidas maksmist vältida. Teed on auklikud, augud on jõuluaegsed vihmavalingud täitnud veega. Sõites lubatud kiirusega, pritsin jalakäijaid. Tuleb maksta. Ületan kiirust, hakkab politsei sappa. Kolleeg sai hiljuti trahvi selle eest, et sõitis kõvasti lagunenud tänaval mitte 50, vaid 40ga. Kiiruserežiimi rikkumine.

Kellele maksta, et mind rahule jäetaks?