Juhtkiri: Herkel europarlamenti – miks mitte? Aga edasi?

Foto: Urmas Nemvalts

Uus erakond, uus erakond – seda refrääni on Eestis lauldud pikki aastaid. Viimaste aegade emotsioonid, mida see laul ärgitab, saab jagada kaheks või kolmeks: naiivne usk või selle vastasmärgiliselt sekundeeriv uskmatus ning IRLi tegelaste (võib-oll­a siiras) hirm.

Uue erakonna peamees Andres Herkel teatab, et tema eesmärk on murda kartelliparteide võim. Sel kevadel tulevad europarlamendi valimised. Me teame Indrek Tarandi hiilgavale võidule ja Eesti politoloogide uuringutele tuginedes, et «vähem olulistel» valimistel on kodanikud valmis eksperimenteerima selleks, et muidu sümpaatsetele võimuparteidele suunda osutada. Laias laastus on endiselt tegu vastuseisuga kümme aastat tagasi Res Publica poolt läbi viidud erakondade rahastamise reformidele ja muule korraldusele.

Kui võtame võrdluseks oligarhide embuses väänelnud Läti, siis näeme konsolideeritud poliitilise süsteemi eeliseid. Kui vaatame pahameelt Eestis, siis võime tõdeda, et Res Publica reformidega mindi kümme aastat tagasi üle mõistlikkuse piiri. Siiski meenutagem, et eesmärk oli, et poliitika kinnimaksjad poleks mitte suurettevõtted, vaid Eesti kodanikud. Sellest eesmärgist lähtuvalt seadustati erakondade rahastamine riigieelarvest ja keelati annetused ettevõtetelt.

Andres Herkeli sõnul on uue erakonna eesmärk murda kartelliparteide võim. On enam kui usutav, et selle loosungi all õnnestub mingil moel jäljendada edu, mis Indrek Tarand saavutas eelmistel europarlamendi valimistel. Võib-olla ei väljendu võit suurimas häältesaagis ja ühes parlamendikohas – mille võitis Indrek Tarand – või suurimas häältesaagis ja kahes lisakohas sotsidele – mille võitis Toomas Hendrik Ilves…

Siiski on igati usutav, et Herkel suudab «kartelliparteidele» õppetunni anda. Märgakem, et Indrek Tarandi õppetund on juba seaduseks vormunud – europarlamendi valimised toimuvad avatud nimekirjade järgi, enim hääli saanu läheb Brüsselisse. Üksiti võiks selgelt sõnastada, mis on siis järjekordse protestiliikumise õnnestumise mõõdupuu. Umbmäärane kartelliparteide võimu murdmine kõlab kuidagi… umbmääraselt.

Samas võiks uue erakonna aluseks olevatelt parempoolsetelt protestiliikumistelt oodata vagunite kaupa uuenduslikke ideid. Jääb üle loota, et hästi tuntud konservatiivist juht või turunduslikku edu püüdvad moodsad nõustajad neid kõiki maha ei suru.

Paljud Eesti inimesed on elanud pikka aega uue erakonna ootuses – nüüd on see ennast ilmutanud. Kas on ka vähegi usutavat põhjust arvata, et uuel erakonnal on mingitki potentsiaali muuta meie poliitikat, see on võrreldav küsimusega sellest, mida õigupoolest tähendas Indrek Tarandi absoluutne võit neli aastat tagasi.