Inglise kanal on laiem kui Atlandi ookean

Foto: AP/Scanpix

Europarlamendi valimised lähenevad, aga ELi ühtsus on murenemas. Mis saab edasi, küsis Briti filosoofi John Lucase käest Urve Eslas.

Euroopa Liidu aluskoes on midagi hakanud rebenema. Suurbritannia kaugeneb liidust jätkuvalt, küsimuse alla on seatud tööjõu vaba liikumine, uute riikide – Šotimaa ja eriti Kataloonia – tekkimist püütakse takistada. Mis on ELiga juhtunud?

Euroopa peamine probleem on kahe erineva printsiibi kokkusobimatus. Üks on see, millest lähtuvad inimesed ning mis põhineb inimeste endi ja nende koduriigi kultuuri individuaalsusel. Teine on see, millest lähtutakse Brüsselis, Luksemburgis ja Strasbourgis ning mis põhineb universaalsusel. Neid kaht printsiipi ühendada ei ole sugugi niisama lihtne. Eri riigid teevad asju erinevalt, ja siin ei ole küsimus harjumuses, mida saab muuta, vaid veidi ka traditsioonides. Nende kallale minemine on juba hoopis keerulisemate tagajärgedega.

Teine asi on väikseid, pealtnäha ebaolulisi asju puudutavad reeglid. Näiteks reegel, et müüa ja kasutada võib vaid teatud sorti lambipirne. Väike asi, tähtsusetu detail. Aga kui sellised pisiasjad kuhjuvad, võib see viia paratamatult selleni, et inimestel on nende tagant raske näha ELi plusse.

Ometi peaksid Euroopat ühendama ka sarnased väärtused. Kas need on tänaseks unustatud?

Asi pole selles, et me oleme need unustanud, vaid need on olnud pikka aega tähelepanu alt väljas. Näiteks kui me küsime, kas Suurbritannia on osa Euroopast, siis vastus on jah ja ei. Me jagame küll Euroopa kultuuri, aga ometi kui tahta anda ülevaade briti kultuurist, ei saa seda teha viitamata pidevalt ja üsna olulistes asjades Ameerika kultuurile, rääkimata neist kultuuridest, mis kunagi Briti impeeriumi osaks olid ja mis on ka praegusele Suurbritanniale olulise jälje jätnud, ja need ei ole Euroopa. Või näiteks, Filipiinidel on UKga palju ühist, kuid ometi ei ole sel Euroopaga palju pistmist. Ja see ei puuduta mitte üksnes kultuurilist sidet. Filipiinidel toimunud katastroof pani paljusid UK inimesi sellele kaasa elama, ehkki asub neist nii kaugel. Kas UK on Euroopas, Euroopale lähedal, Euroopast väljas? Mine võta kinni. Ja sama käib ka mitme teise riigi kohta, mida arvame kindlasti Euroopas asuvat.

Öeldakse, et Inglise kanal on laiem kui Atlandi ookean. Seda ka mõtteloost rääkides. Muidugi on inglise mõtlejad laenanud midagi Euroopast – Viini ringilt näiteks –, aga suur osa sellest rajaneb pigem ameerika ja austraalia mõtlejatel. Ja nemad on Euroopa mõttetraditsioonist üsna kaugel. Pigem on olnud Inglise mõtteloole olnud omane vastandumine mandril levinud mõttesuundadele – antihegelism näiteks on endiselt oluline maailma nägemise viis. Muidugi kuuluvad Euroopa mõtlejad Oxfordi õppeprogrammi, kuid Kantist ja Hegelist pole saanud Inglise mõttetraditsiooni osa.

Tõsi, ka traditsiooniliselt jagatakse Euroopa mõttelugu kaheks – kontinentaalseks ja angloameerika mõttelooks –, kuid ometi on rida mõtlejaid, keda mõlemad omaks tunnistavad. Ja mitte üksnes tänapäevasemate hulgas, nagu Ludwig Wittgenstein, vaid just kaugest möödanikust pärit mõtlejate hulgas, kes siinsele maailma nägemise viisile aluse panid – Sokrates, Platon, Aristoteles. See, et tõde selgitatakse välja debatis, on ju aluseks neile väärtustele, mida me jagame.

See on tõesti ühine. Kuid küsimusele, milline täpselt peaks olema loogika ja mille alusel peaks olema argumendid üles ehitatud, rääkimata sellest, kuidas jõuda sõnade tähenduseni, on juba erinevaid vastuseid.

Kui me räägime sõnade tähendusest, ei saa me mööda väärtustest, mis tähendusi mõjutavad. Näiteks ingliskeelne sõna «gentleman» ja vanakreeka sõnapaar «kalos kagathos».

«Gentleman» kannab teatud moraalseid ja sotsiaalseid väärtusi – ta ei sea end kunagi esimeseks, vaid laseb teisel tunda end esimesena, jättes end pigem tagaplaanile. Et aru saada, mida sõna «gentleman» tähendab, peab aru saama neist väärtustest.

Kreeka «kalos kagathos» on sellest üsna erinev, just väärtuste poolest. See tähendas enese huvides tegutsevat inimest, kes võib tappa teise, ja võtta endale tema armsama ja kõik muu, mida ta juhtub tahtma. «Kalos kagathos» oli tugev inimene, ja tema väärtuse osa oli olla kõige tugevam ja võtta seda, mida tahad.

See erinevus ei ole üksnes erinevus sõnades, see on ideede erinevus. Ükski keeleline analüüs ei ole väärtustest vaba. Väärtused aga võivad olla väga teistsugused. Seega erinevused ja raskused saadavad neid, kes Euroopas sarnasusi püüavad leida, igal sammul.

Kuid kas on väärtusi, mida me saame sarnaseks pidada?

On. Ja need on seotud inimese kui autonoomse otsustajaga. Me arvame, et inimene pole üksnes see, kes mõtleb, vaid see, kes ise oma otsuseid teha suudab. Seda ma pean euroopaliku identiteedi osaks – kuid siin algab järgmine probleem: kui kõik on võimelised tegema otsuseid, võib juhtuda, et otsused ei sobi omavahel kokku. Aga ometi me jagame teatud reegleid, mis aitavad meil üksteisest aru saada. Sellest tekib oluline pinge: ühelt poolt me allume reeglitele, mis meie otsustamist ühtlustavad ja mida on vaja, et teistega koos toimida, teiselt poolt on meil vajadus toimida euroopaliku autonoomsuse väärtuse alusel, mis ütleb meile, et me oleme ise otsustajad. See on väga fundamentaalne pinge, mis lõpeb väga erinevate valikutega.

Seega, me jagame arusaama, et tõeni jõutakse debateerides ja me jagame arusaama, et inimene on ise võimeline tegema otsuseid. Probleem algab, kui üks otsustaja seisab silmitsi teise individuaalse otsustajaga. Kas siin tuleb mängu ühiskondlik lepe?

Siin on kaks faasi. Kui meil on idee inimesest, kes ise otsuseid suudab teha, siis on talle oluline, et ta saab seda jätkata, ja selle nimel teha teistega koostööd, ja austada teise individuaalsust ja otsuseid. Ja see on Euroopale ühine ja veidi ka ainuomane. Igal inimesel on huvi olla elus, olla vaba ja ise oma saatust otsustada. Sellel põhineb ka Euroopale omane vastuseis orjapidamisele, näiteks.

Et iseotsustamise õigus oleks jätkuvalt olemas ja seda miski ei ohustaks, antakse teatud osa otsustamisõigusest ära võimule. Ühiskondlik lepe püüab reguleerida põhimõtteid, kuidas autoriteet, kellele on antud voli kogukonda koordineerida, seadusi anda ja kaitsta, teeks just seda, mida ta peaks tegema, ei ületaks oma volitusi ega kuritarvitaks oma võimu.

Raskused tekivad siis, kui on vaja paika panna reeglid, mida võim tohib teha ja mida mitte. Selleks on seadused, mida tuleb järgida, ja need peaks välistama väära käitumise. Seaduste probleem on aga selles, et seaduste ja ettekirjutustega püütakse katta väga suurt ala ja need tehakse väga üldised. See on suuresti ka ELi mure praegu.

Kas siis võiks öelda, et probleem on järgmine: on ühiskondlik kokkulepe, kuid inimesed ei ole leppega rahul, kuna selle osaks olevad regulatsioonid on liiga üldised ega arvesta piirkondade omapäradega, aga neil puudub võimalus seda ka ümber kujundada, sest suur osa otsustusmehhanismist on läinud neist liiga kaugele, liiga üldisele tasandile. Need põhimõtted, mis Euroopa jaoks ühised on – inimene on võimeline otsustama, on ühiskondliku lepingu idee, ja selles lepitakse kokku diskussioonis –, ei toimi enam.

Siin on palju probleeme. Üks on see, et paljude inimeste arvates pole sellist ELi üldist ühiskondlikku lepingut kunagi sõlmitudki. Nad ei tunne, et nad oleksid olnud kuidagi otsustusmehhanismi osa.

Teine probleem on, et EL pole mänginud päris ausalt ja on võtnud endale enam võimu, kui talle erinevate lepingutega anti, ja sellega paljude inimeste meelest justkui seda ühiskondlikku lepingut rikkunud.

Ja kolmas probleem on, et ELis on riike ja inimesi, kes lepingut täidavad, ja neid, kes seda ei täida. Ja ei ole selgeid mehhanisme, kuidas sellisel puhul käituda.

Mingis mõttes on Euroopa praegune habras seis siis ELi enda toimimise tulemus?

EL rajati pärast sõda kaitseks sõjaohu eest. Selle oluline osa oli demokraatia, mida nähti lääne erilise voorusena. Ja selles kontekstis defineeriti demokraatiat negatiivsena: see pidi olema midagi, mida Nõukogude võim ei olnud ja mida natsisaksa võim ei olnud. Demokraatia idee sisaldas ka nõuet, et kõik seda järgiksid. EL polnud ainult ühiskondlik lepe, vaid ka demokraatiale truu olemine – inimestel pidi olema õigus öelda ja kaasa rääkida. Just see on see, millest praeguses Euroopas puudu on: inimesed ei tunne, et neil on võimalus kaasa rääkida. On selge, et EL ei ela praegu just selle demokraatia idee järgi, mida kunagi loodetud sai.

Kuid europarlamendi valimised on kohe tulemas. Kui inimesed on ELi suhtes pigem rahulolematud, võivad jõuda parlamenti enam euroskeptilised otsustajad, ja see võib tähendada, et EL teiseneb oluliselt.

Muidugi on oht, et inimesed teevad oma otsustusõigust kasutades halbu otsuseid, eriti kui taustal on ka solvumist. Vastutus toob vastutustunde, aga kui vastutust ei tunta, ei tunta ka vastutustunnet. Selle asemel et ELi kasvõi mõtteliselt lammutama hakata, tuleks valida parlamenti inimesed, kes teevad – ja mis peamine, on võimelised tegema – arukaid otsuseid, mis praegusi probleeme ausalt ja mõistusega vaadata oskaks. Kui see õnnestub, võib Euroopa kriisi lõppenuks lugeda. Vastupidisel juhul võib tulemuseks olla kollaps. See on võimalus, millega tuleb arvestada, ja küsida eneselt ausalt, kas me oleme päris kindlad, et me seda tahame.