/nginx/o/2014/01/10/2743886t1hc733.jpg)
2014. aastal tuleb täita palju antud lubadusi ja võetud kohustusi. Riigile ja rahvale, ennekõike aga Afganistanis sõjalisel missioonil teenivatele Eesti kaitseväelastele on üks olulisi sündmusi käimasoleva rotatsiooni ohutu kulg, selle plaanipärane lõpuleviimine ning kojutulek. On selge, et kogu sellest missioonist tuleb sel aastal palju juttu. Mis saab aga edasi, ei oska keegi isegi oletada. Selle tõe otse välja ütlemata jätmine on valega võrdne varjamine. Eks aeg näita...
Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas Suure Isamaasõja veteranid käisid koolis sõjast rääkimas. Poisikesena arvasin, et punalendur seltsimees Endel Puusepp on nagu näärivana. Mitte ainult oma uhke halli habeme, vaid sellegi tõttu, et ta teatud päevadel aastas mõistatuslikult igasse kooli jõudis. Olin kindel, et kusagil, kus hoitakse näärivanade kostüüme, hoiustatakse ka «Puusepa» omi, mis siis 9. mail vastavatele meestele välja jagatakse, et nood oktoobrilastele sõjast räägiks.
Sõjast tulebki rääkida. Ja nii, et lapski sellest aru saaks. Muidu pole mõtet seda teistelegi seletada. See, mida praegu sõjast räägitakse, jääb järgmiseks sõjaks täiskasvanuks saavate jaoks kõige realistlikumaks ettekujutuseks sellest.
Siin Afganistanis koos taanlaste ja brittidega jõule tähistades meenus mulle Endel Puusepp. Ma nägin siin sõda. Toidusõda! Ühendkuningriigi noored sõdurpoisid tähistasid jõuluõhtut neile serveeritud pühadetoidu loopimisega – ja see lõbustas neid väga. Küsimus pole selles, et korraks läks asi käest ära. Küsimus on selles, mida on neil aastakümnete pärast, väärikas eas veteranidena lastele öelda. Seda, et vähem kui sajandiga on sõda oluliselt muutunud? Kuna üks on kindel – nälga ei ole.
Kas ikka on nii? Mõnigi teist pole ilmselt kunagi nälga tundnud, mõni aga tunneb seda iga päev. Olgu siis tarkuse-, tõe-, armastuse- või mõni muud nälga… Hullem veel. Ka tühja kõhtu kannatab ilmselt sama palju inimesi, kui on neid, kes «Jõulutunnelis» heldelt toidupangale annetasid. Tavaliselt annetavad ikka need, kes ise puudusest puutumata pole.
Meile Afganistani saabus jõulude eel suur ümbrik Kanada eesti täiendkooli laste kirjadega. Seal olid siirad ja vahetud kirjad Eesti Sõdurile. Ühes kirjas kirjutas kaheksa-aastane printsess: «Tere, sõdur. Ema arvas, et peaksin kirjutama «kallis sõdur», aga mul ei ole kombeks oma tundeid pillata.» See ning kõik teised kirjad näitasid, kui oluline on neile väikestele lastele Kanadas Eesti käekäik, rahu maailmas ning usk, et Eesti sõdur suudab seda ränga hinnaga kaitsta. Sõdurid lugesid kirju õhinaga.
Järgmisel päeval kogusin kokku paki meie sõdurite kirju neile lastele Kanadasse. Saatsin teele ja loodan, et laste rõõm neist kirjadest on suur. Sel hetkel tundsin, kui tähtis on see, mida lastele räägitakse. Eesti lastele Kanadas on õpetajad rääkinud sellest, mis nende laste kirjadest vastu kajas.
Pisikeste tüdrukute ja poiste unistused: tulla suvel Eestisse, käia laulupeol, näha siinset elu. Uus aasta, uus õppeveerand on koolides alanud. Pole olemas asju, mida lastele on liiga vara rääkida. On vaid mugavus ja oskus oluliste asjade rääkimine edasi lükata. Kuni ühel päeval on tarvis täiskasvanud meestele seletada, miks sõjas – ja üleüldse – toitu ei loobita.
Sestap palun, tõuske evolutsiooniredelil mitu pulka kõrgemale anonüümsete kommentaatorite täiesti vale puu all haukumisest ja mõelge, mida olete teie juba teinud. Selleks et suvel Kanadast esimest korda elus Eestit külastaval väikesel printsessil, kel pole kombeks oma tundeid pillata, jääks Eestist muinasjutumaa tunne.
Eesti sõdur loodab kodust eemal sedasama, mida see väike printsess Kanadas: et oleks nagu unistuses. Ilus maa, ilusad inimesed, võimas laulupidu ja muud armsad Eesti asjad, mitte jaanipäevaks naeruväärseks muutunud uusaastalubadused.