Juhtkiri: leebe jõuline sõnum liiklushuligaanile

Mullu hukkus Eestis liiklusõnnetustes 83 inimest. Nelja võrra vähem kui aasta enne seda ning see vastas juba mitmendat aastat endale rahvusliku liiklusohutusprogrammiga võetud eesmärgile. Kuid ligi pooltel juhtudel põhjustas traagilise tagajärje tahtlik liiklusreeglite eiramine. Sellele tahtlike eirajate rühmale peaks olema suunatud mitte ainult karistused, vaid ka osa ennetustööst.

Politsei saadetud aastalõpu pühadekaardid paadunud liiklusrikkujatele on üks näide küllaltki efektiivsest ennetustegevusest. Selline lihtne ja selge sõnum jõuab korraga päris paljudeni, ent on samas igaühele nagu isiklik näpuviibutus. Sisult positiivne, on signaal saajale tegelikult ähvardav: olete politsei kõrgendatud tähelepanu all. Kaartide saatmine on küllaltki odav, erinevalt näiteks mõnest meediakampaaniast.

See, kui rasked peaksid olema karistused, millisel juhul võiks piirduda hoiatusega, millisel juhul tuleks rakendada šokivangistust, oli ja jääb vaidlusteemaks. On neid, kes pooldavad alati karmimat kätt, ning neid, kelle meelest tuleks enne rohkem rääkida. Kuid liiklusasjatundjad on veendunud ühes – oluline on karistuse vältimatus ja vahetus. Tolle vältimatult ebamugava momendi meeldetuletamise võiks siia lisada.

Kuigi tava saata aasta lõpus enim rikkumisi toime pannud kodanikele pühadekaarte pole Eestis veel pikaajaline, on näha, et meede toimib. Kui tuhandest liiklushuligaanist satub vaid kümmekond aasta hiljem uuesti nimekirja, on tulemus igati rahuldav. Isegi juhul, kui arvestada, et suur osa rikkujaist on jäetud jalameheks, ja seda mitte ainult juhtimisõiguse äravõtmise tõttu – Eestis rakendatakse karistusena järjest sagedamini ka sõiduki konfiskeerimist.

On tähelepanuväärne, et kõnealuse kaardi saajate hulka kuulub palju noori inimesi. See on mõistetav, sest tegemist on riskirühmaga. Staažikas liiklusõpetaja Olaf Punab kirjutas mullu Postimehe arvamusküljel pikemaajalisele statistikale viidates, et poolte liiklusõnnetustes surmasaanute vanus jääb vahemikku 15–24 aastat, kusjuures iga noore sõidukijuhiga koos hukkub veel keskmiselt 1,3 inimest. Teiseks on aga noort puud, erinevalt vanast, võimalik veel õiges suunas koolutada.

Politsei on viimastel aastatel läinud veelgi kaugemale, tehes järjest rohkem tööd lasteaedades-koolides. Seda suunda tuleks kiita. Esiteks õpivad lapsed maast madalast ohte tajuma ning liiklust kui keskkonda hindama. Ning küllap mõjub mõnelegi papale või mammale üpris distsiplineerivalt lapseistmelt teele saadetud märkus: «Issi/emme, ära kihuta!» Mõte on sama, nagu politsei pühadekaardil – väliselt leebe, sisult tõsine.