Seni oli Tartus dopinguvahendajana Eesti tippsportlasi varustanud Vitali Bernatskiga seotud inimeste nimedest räägitud vaid kitsamas ringis. Lisaks Bernatski väidetele polnud kellegi kohta leitud täiendavaid tõendeid ja sõna-sõna-vastu-lugusid ei saa tänapäeval avaldada ükski meediaväljaanne.
Pole kahtlust, et alates sellest nädalast püsib saatuslik kuupäev 26. juuli 2002 Olle jaoks meeles elu lõpuni. Toona kesksuvel Bernatski arveldusarvele 10 500 krooni kandes ei osanud suusamees ilmselt aimatagi, et see näpuliigutus tõmbab ta aastaid hiljem skandaali keskmesse, mis võib hävitada kogu tema senise karjääri. Just selle maksekorralduse koopia lekkis meediasse ja andis võimaluse seostada Ollet dopinguainete ostmisega.
Olle on elu jooksul andnud sadu intervjuusid, kuid pingeolukorras pole ta just osavaim sõnaseadja ning tema jutt mõjub keerutamisena. 2011. aasta talve hakul, kui suusaliit tegi üldsuse rahustamiseks formaalse vangerduse, nimetades Olle ametlikult Mati Alaveri asemel Eesti koondise peatreeneri kohusetäitjaks, ent sisulises töös midagi ei muutnud, jäi ta jänni oma kohustuste selgitamisega. Neljapäeval ilmus aga intervjuu, kus ta väitis, et ei mäleta Bernatskile tehtud pangaülekandest ja lisaks ka maastikuratta kinkimisest midagi. Alles hiljem hakkas talle justkui järk-järgult meenuma, et tegemist oli laenuga. Kui nii oligi, siis on halb mälu andnud Olle mainele saatusliku löögi.
Kuigi Bernatski väidab, et pole Ollelt laenu saanud, on siiski võimatu väita, et Olle on süüdi, kuid sama võimatu on tal taastada oma kunagist paipoisilikku mainet. Ükskõik, kuidas ta ka kunagist pangaülekannet ei põhjendaks, jääb osa inimeste jaoks kahtlus alatiseks õhku. Kogu lugu on justkui süsimust tindilärakas, mis katab Olle nime koletu plekina. Olgem ausad – kui süüdistused on alusetud, on tegemist väga julma looga.