Ülle Kask: Eesti bränd on Vene turist

Ülle Kask Foto: Erakogu

Lihtne venekeelne tervituslause idanaabrile tooks meile rohkem raha ja jõukust kui europrojektid ning lömitamine Brüsseli ees, kirjutab Rakvere linna elanik Ülle Kask Postimehe arvamusportaalis.

«Dabroo pazaalovat v Tallinn!» kõlas aastavahetusel pealinnas veedetud puhkuse ajal paljudes kauplustes, pubides ja Raekoja platsil. Vene turist oli kui kuningas, keda karjased kummardama tulid. Head karjased, sest kaupmehelt, kes kõneles naabrimehega tema omas keeles, valades papptopsi hõõgveini või toites teda Eesti rahvustoidu verivorsti ja hapukapsaga, ostis venelane palju. Kolm korda rohkem kui müüjalt, kes naaberrahva sõnavarast muud ei mõika kui paari roppu sõna.

Olen kibeduse ja kurbusega nostalgitsenud ja kirunud põlatud nõuka aega, aga ühe asja üle võin uhke olla küll: vene keele oskuse üle. Ja kuulda vabas Eesti riigis Venemaalt tulnud turistidelt kiidusõnu meie maa ja rahva kohta, et me oskame nendega suhelda, et meie pealinn on «tsudesnõi prikrasnõi gorod s dobrõmi ljudjami». Eesti nokiat ega brändi poleks meil vaja Euroopast otsida, vaid lihtne venekeelne lause idanaabrile: «Tere tulemast Eestisse!» tooks meile rohkem raha ja jõukust kui euro-abi-viadukti-projektid ning lömitamine Brüsseli ees.

President Ilvese üleskutsed nii jõulu- kui ka uusaastakõnes a la olla või mitte olla riiki armastavad rikkad ja ilusad, sallivad ja hoolivad kodanikud, kõlasid kui tühja tünni tümin kurtidele kõrvadele. Isegi nõuka-ajal ei armastanud keegi vägisi kuuendikku kogu planeedist.

Presidendi loosunglikud üleskutsed, mis meenutasid hiljutist reformierakonna valimiskampaaniat «Uhke Eesti üle!», ei jõudnud kohale, julgen arvata, paljudele eestlastele. Me armastame oma riiki, härra president, aga omal moel! Ja enamus meist oskab viisakalt ja vääriliselt käituda ka külalistega, olgu nad kasvõi Venemaalt. Kõneleme nendega nii nagu oskame, mõned pursivad, mõned räägivad vene keelt vabalt või aktsendiga, aga keegi ei näri lahtise suuga nätsu ega ole lodeva olekuga.

Kas Eestis on alanud paja ja katla sündroom või skisofreeniline stagantatsioon, aga lõhe Toompea ja nn all-linna vahel nagu ka rahva ja rahvaasemike vahel süveneb veelgi. Kulda, viirukit ja mürri tassivad poliitikud usinasti oma parteialtarile, sest nende jumal on mammon ja selle kummardamine. Rahvas aga salligu, hooligu ja ärgu sõimelgu ega kirugu riiki, vaid tulgu toime piskuga, mis on häbiväärselt väike, võrreldes Soome või Saksamaaga.

Vene ajal olid ravitootlad hulludele ja profülaktooriumid alkohoolikutele, kus töö tegemine väikese tasu eest parandas haigete inimeste närve ja võõrutas joodikuid joomarlusest. Riigiisade suhtumine oma rahvasse ja tähtpäevadel manitsemine olla sallivamad ja hoolivamad on kui nõukaaegse tootla juhtimine, et mis te virisete, Moldaavias on hullem, küll ühel päeval hakkavad teie tühjakspumbatud basseinidesse pudrumäed ja piimajõed voolama. Nagu muinasjutus, et kui nad (eestlased) veel surnud ei ole, elavad nad edasi. Oh, kuidas tahaks uskuda neid tulevase ilusa elu lubadusi nagu jõulumuinasjuttu, et rasedaks võib jääda pühast vaimust ja rahvas saab söönuks ka taevamannast.

Kolmekuningapäeval algasid venelastel jõulupühad. Kulda, viirukit ja mürri voolab veel nädalajagu pealinna rahakotti. Ehk jõuavad kolm kuningat ka mõnda provintsilinna hea sõnumiga «Dabroo pazaalovat v Estonii!».