/nginx/o/2010/10/20/452456t1hee4b.jpg)
Üleeilses ETV saates kirjeldati Eestis tegutsevat rüütliordut, eelmisel aastal sai avalikuks, et juhtivad Eesti kaitseväelased kuuluvad templirüütlite hulka ning teevad läbi kummalisi rituaale. Mis ülesanne on rituaalidel inimgruppides, selgitab psühholoog Avo-Rein Tereping.
Sul ei pea olema teist jumalat peale minu – seda religioonist pärinevat printsiipi rakendatakse jõuliselt ja meeleldi autokraatlikes ühiskondades. Nõukaaja üleelanud mäletavad võimulolijate paanilist hirmu igasuguste vähegi omaalgatuslike ühenduste suhtes. Igasuguste seltside moodustamiseks tuli saada luba ja sagedamini seda ei saadudki.
Võim on kõigil ajastutel püüdnud silma peal hoida riigis tegutsevatel gruppidel. Küllap mäletate paljude lapsepõlve lemmikraamatust «Pál-tänava poisid» politseiametniku kirglikku püüdu teada saada, miks poisid tegid kitiühingu. Äkki on see riigivastane?
Tundmatu tekitab nii uudishimu kui hirmu seepärast, et ei tea, mida oodata. Vandenõuteooriad on kerged tulema. Mitte ainult võimukandjatel, vaid ka tavakodanikel. Sestap tekitas möödunud aasta märtsis levinud info templirüütlite ordu tegevusest Eestis parasjagu elevust. Eriti võimsalt mõjus ühe Eesti Ekspressi ilmunud artikli pealkiri «Eesti kaitsejõude juhivad templirüütlid» (EE, 21.03.2013).
Kolmapäevases ETV saates «Pealtnägija» tuli teine pommuudis: Eestis tegutseb veel üks sarnane organisatsioon – Püha Peaingel Miikaeli Rahvusvaheline Rüütliordu tuntud poliitiku ja arsti Viktor Vassiljevi eestvedamisel.
ERRi kodulehel märgitakse muuhulgas, et sellesse «üllataval kombel kuuluvad mitu tuntud poliitikut ning prominenti». Miks arvab uudise koostaja, et poliitikute ja prominentide kuulumine mõnda täieti legaalselt tegutsevasse ühingusse on üllatav? Sõnumi esitus ise tekitab lugejas hoiaku, et midagi on viltu. Saatest selgus, et tegemist polegi salaorganisatsiooniga ega ülemaailmset võimu ihkava ühendusega. Hoopis heategevus on üks ordu eesmärk. Sama eesmärki teenib ka templirüütlite ordu.
Lugedes tollal ilmunud artikleid ja kommentaare, jäi mulje, et kõige rohkem tekitasid kaaskodanikes elevust ordu tegevusega kaasnevad rituaalid. «Eestis tegutseb MTÜna templirüütlite ordu, mille liikmed kannavad valgeid keepe, korraldavad rongkäike ja tähistavad kristlikke tähtpäevi» (PM, 21.03.2013). Tohoo, pele, äsja said mööda jõulud – päris kristlik tähtpäev ju! Kõik tähistasime!
Miks rituaalid? Ühiskond vajab koospüsimiseks solidaarsust. Rituaal kinnitab kuulumist ühtsesse gruppi. Sestap on rituaalid igapäevase elu lahutamatu osa. Öeldes tuttavat kohates «tere», kinnitame vastastikust lähedust, kuuluvust samasse gruppi, ei muud. Jättes ütlemata, tekib kahtlus – kas meie vahel on midagi viltu kiskunud?
Rituaalne käitumine ja atribuudid näitavad ka kaaskodanikele inimese kuulumist mingisse gruppi, kuid rituaalidel on hoopis suurem roll kui näidata midagi väljapoole.
Sotsiaalpsühholoogias kasutatakse terminit «kohustumine». See tähendab mingile kindlale ja püsivale seisukohale asumist, lubaduse andmist, kohustuse võtmist. Selle tulemusena inimese käitumine muutub kooskõlas lubadusega. Ausõna andja täidab lubatut kindlamini kui see, kes ei ole ausõna andnud. Kirjalikult võetud kohustust rikutakse hoopis harvem suulisest. Kui lubadus on antud avalikult, võib selle täitmist oodata veel suurema tõenäosusega.
Loomulikult teeb ka ausõna andja vahel uskujale tünga, kuid kohustumisel, seisukoha võtmisel tekib inimesel loomulik kalduvus käituda sellega kooskõlas.
Pingutus ja rituaalide täitmine suurendavad kohustumist. Maailmamainega sotsiaalpsühholoog Robert Cialdini kirjeldab lihtsat trikki kontserdipiletite müügi suurendamiseks. Nimelt puudub popkontsertide reklaamides üha sagedamini pileti hind. Selle põhjus ei ole kartus, et tõusvad hinnad jätavad kontserdisaalid tühjaks. Soovijad saavad ju helistades, piletikassasse minnes või netilehelt hinna hõlpsasti teada. Reklaamijad on aga märganud, et kui ostuhuviline on teinud pingutuse pileti hinna teadasaamiseks, on märksa suurem tõenäosus, et ta ostab pileti sõltumata hinnast. Ta on ise pingutades ennast sündmusega sidunud.
Cialdini kirjeldab ka USA üliõpilasorganisatsioonide vastuvõtutseremooniaid («ristimine»), mis on sisseastujatele üsna kurnavad, sageli ka alandavad ja veidrad. Need toimuvad vastuvõtmisele eelneval traditsioonilisel «põrgunädalal».
Näiteks pidi ühes vastuvõtukatses iga kandidaat tervelt alla neelama üle sajagrammise õlis leotatud toore maksa tüki. Sääraseid mõttetuid katseid on teisigi, vastavalt vanemate liikmete fantaasiale. Sageli tekitavad need rituaalid lisaks vastikusele ja valule füüsilisi traumasid.
Sarnaseid jõhkraid rituaale kirjeldatakse ka USA sõjaväelistes organisatsioonides. Küllap mäletavad nõukaajal sõjaväeteenistuse läbinud sedasama. Loomulikult püüavad ülemused alandavaid ja mõttetuid protseduure vähendada, kuid juba juurdunud rituaalide kustutamine on aeganõudev tegevus.
Need alandavad, vahel piinavad rituaalid ei näita mingil viisil ei sisseastujate tublidust, tarkust ega muid häid omadusi. Nende eesmärk on muuta ühingusse või mistahes gruppi sissesaamine võimalikult pingutavaks. Selle tulemusena muutub grupp ja grupis toimuv sissesaanule hoopis rohkem oluliseks ja kalliks. Ta võtab meelsamini omaks grupi tõekspidamised ja väärtused ning täidab grupi norme.
Kirjeldatud sisseastumisrituaalid olid äärmuslikud oma mõttetuses, kuid just see, et inimene on valmis tegema sissepääsemiseks isegi mõttetuid või alandavaid pingutusi, mõjutab ta kohustumist. Ta muutub lojaalseks ja püüab teha kõik grupi heaks.
Tegelikult tuleb igasse gruppi pääsemiseks teha pingutusi. Tavaliselt küll selleks, et selgitada sisseastuja sobivus. Küllap paljud mäletavad vanu pulmarituaale – kas oma kogemustest või vanemate jutustustest. Peigmees pidi näitama, kas ta ikka suudab kehva kirvega jämeda puupaku lõhki saada või hobuse vankri ette rakendada, pruudil olid omad ülesanded. See lõbustas parasjagu pulmalisi, kuid andis kõigile, ka noorpaarile märku, et abielu puhul on tegemist väga olulise ja väärtusliku ühendusega.
Võrdlusuuringud kinnitavad ka seda, et kõigi muude tingimuste sarnasusel peavad sissesaanud tudengid väärtuslikumaks raskete sisseastumiskatsetega ülikoole.
Vast tunduvad ka loo alguses kirjeldatud templirüütlite ordu rituaalid kõrvaltvaatajatele pentsikud, jäänukid poisikesepõlvest, nagu mitmed netikommentaatorid õelalt kirjutavad? Kuid sama võiks siis küsida ka rahvariiete, liputoimkondade paljastatud mõõkade, tõrvikutega rongkäikude jms kohta.
Organisatsioonikäitumise uurijad väidavad, et rituaalid suurendavad ühtsus- ja identiteeditunnet, vähendavad negatiivseid ja tekitavad positiivseid emotsioone. See omakorda suurendab pühendumist organisatsioonile, tõstab töötajate sooritust. Rituaalid mõjutavad sedagi, kuidas inimene tajub toidu või joogi maitset. Küllap kvaliteetveini sõpradele on see tuttav.
Minnesota ülikooli teadlase Kathleen D. Vohsi uuring kinnitab, et kui šokolaaditahvli avamine toimus keerukate rituaalidega, hindasid sööjad seda maitsvamaks. Rituaali täitmine tekitab seisundi.
Kui need tublid ohvitserid, kes moodustasid Eestis templirüütlite ordu, rakendavad oma koosolemistel rituaale, tugevdab see nende kohustumust käituda vastavalt selle organisatsiooni reeglitele ja väärtustele. Templirüütlid toetavad oma tegevusega kaht põhimõtet: liikmete kõlbelise ja vaimse taseme arendamine ning heategevus hariduse ja kultuuri toetamiseks avalikes huvides. Kui ordu põhiväärtuste hulgas on abistamine, toetamine, heategevus, ausus, kristlik moraal, siis toetavad rituaalid nendele väärtustele vastavat käitumist, millest meil Eestis sageli puudu jääb. Ja kui me teame kedagi olevat neid väärtusi kandva organisatsiooni liige, on meil põhjust oodata selle organisatsiooni liikmelt ka vastavat käitumist. On ju seegi eksperimentidega tõestatud, et inimesel on kalduvus käituda vastavalt talle esitatud ootustele.
Eestis võiks olla rohkem ühinguid, organisatsioone, MTÜsid, mille põhiväärtused oleksid templirüütlite omadega sarnased. Toimugu pealegi seesuguse ühingu rituaalid mantli ja mõõgaga, tõrvikute valgel ja iidsete müüride vahel. See vaid rõhutab nende väärtuste suursugusust ja püsivust läbi aegade.