Ott Karulin: ligitõmbav demagoogia

Ott Karulin Foto: Mihkel Maripuu

E-raamatu käibemaksu teemalises arutelus on raamaturiiuli ja lugeri hinna võrdlusest olulisem fakt, et kultuuriministeeriumi strateegilises arengukavas aastateks 2014–2017 nimetatakse e-raamatute järjest laienevat levikut oluliseks valdkonna arengutrendiks, kirjutab Sirbis peatoimetaja Ott Karulin.

Aasta alul tõstatas Eesti Kirjastuste Liit taas küsimuse e-raamatute käibemaksumäärast, mis liidu arvates võiks olla samaväärne paberraamatute omaga. Meenutagem, et paberraamatutele kehtib Eestis alandatud käibemaksumäär 9 protsenti, kuid kuna e-raamatuid käsitletakse teenusena, maksab nende puhul vastavalt Euroopa Liidu direktiivile üldine käibemaksumäär 20 protsenti. Seega pole probleemi lahendamine vaid Eesti valitsuse ja riigikogu pädevuses ja enamik liiduriike seda direktiivi ka järgib. Erandiks on Prantsusmaa ja Luksemburg, kus e-raamatute käibemaksumäär on vastavalt 5,5 ja 3 protsenti. Sel põhjusel on Luksemburgis ka mitme populaarse raamatute veebikaubamaja nagu Amazon, Kobo ja Nook Euroopa peakorter.

E-raamatute maksumäära alandamist keelavale Euroopa Liidu direktiivile viitas Postimehele (6. jaanuaril) antud kommentaaris ka rahandusminister Jürgen Ligi, tehes seda talle omaselt parimaid demagoogiavõtteid kasutades. Kõigepealt väitis minister, et e-raamatutel on niigi hinnaeelis, viies jutu e-raamatutelt lugerite maksustamisele: «Maksab luger, aga mitte nii palju kui raamaturiiul ja selle hõivatud põrandapind, mis maksu sisaldavad ja soodustust ei saa». Järgmise sammuna tulevat madalamat käibemaksumäära nõudma kõik tahvelarvutite, telerite ja nutitelefonide tootjad «ja muu elektroonika ootab omakord õiglustK. Seejärel palus Ligi siiralt mõistmist, nentides (kurvalt?): «Sotsiaal- või kultuuripoliitikat saab tõhusalt teha ikkagi kogutud, mitte kogumata maksude arvel». Oma väite tõestuseks tõi rahandusminister Taani, kus «ei ole ühtki käibemaksuerandit», mainimata sõnagagi ülejäänud Euroopa Liidu riike, saati siis Prantsusmaad või Luksemburgi. Oma kaitsekõne lõpetuseks ei pidanud Ligi paljuks rebida kontekstist välja tunnustatud kultuuritegelase öeldut: raamatute maksuerandi väärtusele üldisemalt andis hinnangu mullune aasta kirjanik, kui nimetas enamikku ilmuvast väärtusetuks.

Tegelikult polegi siinkohal oluline, et korraliku raamaturiiuli saab Ikeast kätte paarikümne euroga ja selle hõivatud põrandapind ei tekita tänu elukoha maamaksu kaotamisele eelmise aasta algusest mingit lisakulu. Oluline pole seegi, et eelmise aasta kirjanikuks valitud Urmas Vadi, keda Ligi ilmselt silmas pidas, rääkis ERRi uudistele (18. VIII 2013) eelkõige vajadusest luua raamatupoodidesse kataloogid, kus kirjanduskriitikud ja -teadlased ning kirjanikud ise annavad müügil raamatutele hinnangu, kuivõrd see «aitaks lugejal paremini ree peal püsida ja valikut teha».

Küll aga on oluline, et kultuuriministeeriumi strateegilises arengukavas aastateks 2014–2017 nimetatakse e-raamatute järjest laienevat levikut oluliseks valdkonna arengutrendiks, kusjuures tunnistatakse, et Eestis pole senini suudetud «maksimaalselt kasutada e-raamatute kiire arenguga kaasnevaid võimalusi». Selle olukorra muutmiseks plaanib kultuuriministeerium luua «eeldused e-raamatute arvu kasvule ja suuremale levile, toetades Eesti väärtkirjanduse ja eelistatult koolides loetava soovitusliku kirjanduse väljaandmist e-raamatutena». Lahenduseks on «tasuta e-raamatute kättesaadavaks tegemine rahvusraamatukogu portaali Digar kaudu». Seda on vaja, sest «e-raamatute lugejate arvu kasv aitab kaasa ka lugemise populariseerimisele ja kirjanduse kättesaadavuse suurenemisele».

Kuigi praegu riigikogus menetluses «Eesti kultuuripoliitika põhialused aastani 2020» on seatud eesmärgiks digiteerida suurem osa kultuuripärandist 2018. aastaks ning aasta tagasi kinnitas toonane kultuuriminister Rein Lang Postimehes (9. I 2013), et tulevikus kaob ära raamatukogudele mõeldud riigi toetus paberraamatute ostmiseks ning selle asemel hakatakse ostma raamatute e-versioonide õigusi, on vähe tõenäoline, et seniste vahenditega, isegi kui need jätkuvalt kasvavad (2012. aastal oli eesti kirjanduse programmi maht 60 000 eurot, eelmisel 120 000 ja sel aastal 150 000 eurot), suudetakse põhialustes ja arengukavas seatud eesmärke lähema kümne aasta jooksul täita.

Võimalik, et e-raamatute käibemaksumäära alandamine pole parim lahendus, kindlasti mitte kõige lihtsam, sest eeldab Euroopa Liidu direktiivi muutmist. Digitaalmajanduse temaatika oli aga arutlusel ka Euroopa ülemkogu oktoobrikuisel kohtumisel, kus järeldati, et praeguse käibemaksu käsitlevate õigusaktide läbivaatamise käigus tuleb keskenduda ka digitaalmajandusele omastele küsimustele, näiteks digitaalsete ja füüsiliste toodete erinevale maksumäärale.

Euroopa Komisjon on moodustanud ka digitaalmajanduse maksustamist käsitleva eksperdirühma, kuhu Eestist kutsuti Tallinna tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse Mektory direktor Tea Varrak. Eksperdirühm peaks komisjonile aru andma selle aasta esimeses pooles, seega on e-raamatute maksustamise küsimus vägagi aktuaalne ja Eesti Kirjastuste Liidu pöördumine eeldaks nii pea- kui rahandusministrilt demagoogia asemel argumenteeritud vastust. Enne vastuse andmist tasuks kindlasti konsulteerida ka uue kultuuri­ministriga.